Saatus: Nad kutsusid mind alati litsitütreks

Minu lugu ei sünniks iial edulugude hulka, sest nii kaua, kui ma end mäletan, olen alati raskustega rinda pistnud. Ja isegi nüüd, kus häbi ja alandused on minevikuks saanud, elavad nad minus endiselt edasi.

„Näe, litsitütar läheb!” on ­lause, mida mäletan oma lapsepõlvest. Seda inetut sõna olen enese kohta kuulnud väga palju kordi, läbi oma lapsepõlve ning noorusaastate.
Ma arvan, et mu sünd oli viga. Mu ema poleks tohtinud mind kunagi saada – vähemalt mitte niimoodi, et ta raseduse ajal vist kuigivõrd kaineid päevi ei näinud.
Oma isast ei tea ma midagi. Ega vist emagi teadnud, sest mehi, kes tema kambrist, sängist ja öödest läbi on käinud, ta vaevalt et kokku lugeda suudab. Olen nagu... küünal, mille süütas tundmatu mööduja.
Rangelt võttes polnud mu ema lits, vähemalt mitte selles tähenduses nagu prostituut. Ta ei maganud raha ega asjade nimel. Pudeli viina eest võis seda muidugi juhtuda, aga minu arvates polnud materiaalsed hüved need, mis mu ema kellegagi voodisse viisid. Pigem ­midagi meestesõltuvuse laadset. Või lihtsalt elurõõm, mis tal avaldus sellisel äraspidisel kujul, minul aga pole peaaegu nelikümmend aastat kestnud elu jooksul veel kordagi välja löönud.

Lapsepõlv joomapunkris
Oma lapsepõlvest ei mäleta ma muud kui halba. Mäletan tühja kõhu tunnet ja üksindust. ­Mäletan seda, kuidas lõhnas meie majake – pudelipõhjade, konide ja pesemata rõivaste järgi.
Mäletan külma ahjunurka, millesse varjusin, kui kodus pidused olemised kõvamaid tuure võtsid. Istusin seal vist küll nagu heitunud loom – silmad suured, juuksed pulstis ja hirm südames. Kartsin kõiki ja kõike ning mu hirmud olid ikka seotud nende võõrastega, keda meie kodust üha ja üha läbi vooris. Mõned näod kordusid nädalast nädalasse, mõnd nägin vaid ühe või paar korda. Enamasti olid need mehed, vaid harva sattus mu ema seltskonda mõni naine, kuid needki vähesed olid sama joogised ja ebamäärased nagu mu emagi.
Ma ei teadnud lapsena ­midagi sellest, et võiks olemas olla ka teistsugune elu. Et on teistmoodi kodusid ja erinevaid lapsepõlvi. Et on vanemaid, kes ei joo, et lastega tegeletakse ja räägitakse, et neile tehakse süüa. Et neile loetakse raamatuid ja et nad õpetatakse ise ­lugema. Tegelikult ei teadnud ma üsna kaua, et maailmas on veel teisi lapsi.
Otseselt polnud mu ema minuga halb. Ta ei peksnud mind, enamasti ei öelnud ka mulle halvasti. Täpne kirjeldus oleks, et enamasti polnud ta minu olemas­olust teadlik või kui ma talle meenusin, võttis ta kiiresti veel klaasikese, et ebameeldiv mälestus jälle meelest läheks.
Kuidagi jäin ma ellu. Vahepeal hiilisin oma ahjupraost välja, varastasin natuke sakusmendijäänuseid toiduks ning varjusin taas oma ­väikesesse urgu.

Räpane ja rumal laps
Halb aeg hakkas koolis. Pole ka ime. Ma haisesin ning olin ­asotsiaalne, ise sellest algul aru saamata.
Et ma kooli jõudsin, oli oma­valitsuse teene. Mingid ametnikud teadsid, et ma peaksin olema olemas – nappi lastetoetust oli ema ju minu pealt saanud! – ­otsisid mu üles ning andsid ­teada, et on aeg kooli minna. Et otsigu ma puhtad riided, pesku end puhtaks, hankigu ema mulle kooliasjad ning mingu ma siis kooli.
Nii palju võõrsõnu ja aru­saamatut teksti. Ma ei taibanud mitte mõhkugi, kuid igaks juhuks noogutasin püüdlikult. Ka ema tegi sedasama.
Võib-olla oli see põhjuseks, miks mind emast ei eraldatud. Tagantjärele tean, et see oli vist küll viga, sest tõepoolest – mu emal polnud selliseid hetki, kus ta oleks emarollist rõõmu tundnud ning minuga tegeleda tahtnud. Olin soovimatu kaasnähe tema elustiilile ning ta tegi kõik, et mind võimalikult vähe ­märgata.
Koolis aga märkasid mind kõik. Ajasin oma kaaslasi kas naerma või vihaseks või ­öökima, ehkki ma ei teinud üheks, teiseks ega kolmandaks omalt poolt midagi.
Loomulikult ei tahtnud keegi minu kõrval istuda ega minuga suhelda. Loomulikult ei saanud ma mitte millestki aru. Mitmed oskasid juba kooli tulles lugeda ja kirjutada, mina ei osanud õieti rääkidagi.
Mu esimene õpetaja oli hea. Tõi mulle oma kodust oma laste riideid, saatis mu pesema, istus minuga pärast tunde ja abistas mind õppimisel. Tänu talle jäin koolis n-ö ellu ning omandasin teadmisi.

Ainus tee viis kodust kaugele
Õpetajalt pärines ka soovitus õppida põhikoolis nii hästi kui võimalik ning lahkuda siis ­kiiresti kodukandist.
Sest litsitütre nimi polnud loomulikult kusagile kadunud. Teadsin juba, mida see ­tähendab ning selle kuulmine halvas mu tunded ja mõistuse alati, kui keegi võttis taas ette mind mu ema pärast mõnitama hakata.
Mu põhikooli tunnistus oli üllatavalt hea. Kolmed olid vaid eesti keeles ja kirjanduses, sest isegi kui mul mõni mõte on, võtab mul selle väljendamine liiga kaua aega.
Seevastu ilmnes, et mul on küllalt osavad käed, nii et ma sõitsin Tallinnasse ja hakkasin õppima õmblustööd. Olgu öeldud, et pärit olen Eesti kõige lõunapoolsemast osast, nii et pealinna tulek oli küll hirmutav, kuid siiski teretulnud pääsemine kiusust ja halbadest suhtumistest.
Tehnikumis mind enam litsi­tütreks ei kutsutud. Keegi teadnud mu perest midagi ning loomulikult ma ka ei rääkinud sellest.
Aga valu ja hirm ei kadunud sellest hoolimata kuskile. Just seda ma peangi oma kõige nõrgemaks küljeks, et ma võin küll olla füüsiliselt oma kiusajatest paarsada kilomeetrit eemal, kuid nendelt saadud olematu eneseusk ning miinusmärgiline suhtumine iseendasse ei jäänud sünnimaadele maha.

Maailmas on ka häid inimesi?!
Läksin õmbluskoolitusest otse tööle, sest elada oli vaja. Töö mulle meeldis ning minu suureks üllatuseks hakkas mulle tähelepanu pöörama meie väikese toreda õmblusfirma boss isiklikult.
Mina sellest küll aru ei saanud, kuid teised naised ütlesid mulle seda. Ja üks, eriti lahke loomuga, selgitas ka lahti, mida see tähendab.
Minus tekitas mehelik tähele­panu vaid hirmu. Kui poleks olnud seda sõbralikku naist, kes mulle alailma milleski nõu andis, oleksin vist töölt lahkunud ja ei-tea-kuhu pagenud. See naine õpetas mulle paljut, tundmata liigselt huvi selle vastu, miks ma selliseid asju varem ei tea – nagu näiteks üüri­maksmist, odavate, kuid kvaliteetsete toiduainete ostmist, söögi­tegemist... Lõpuks selgus, et tal on korteris pärast ta tütre Eestist lahkumist vaba tuba ning ta kutsus mu sümboolse hinnaga oma üüriliseks.
Julgen öelda, et see on mu elu üks olulisemaid inim­kontakte, sest temaga koos elades ja ­majandades sain rahalise ja koduse toimetuleku alused ning just tänu talle olen vist lausa üle keskmise perenaine.
Meie noore ja kena bossi tähele­panu aga ei lakanud ning mu kolleeg ja korteriperenaine tegutses tasapisi selles suunas, et me ikka kohtuksime ja vahel lausa välja läheksime.

Murepilved mu õnnetaevas
Üksikasju vahele jättes võib öelda, et meist Robertiga sai paar. Koos ametliku abielu ja valge kleidi ning muuga, mis abielu püha- ja argipäevadesse kuulub.
Meil on kaks last ja ilus kodu. Ka Lindat, oma kunagist lahket korteriperenaist, pole ma unustanud – suhtlen temaga küllalt palju ning ta on alati esimene, kellelt olen küsinud, kui on vaja lapsi hoida või „vanaema” kooli- või lasteaiapeole kutsuda. Olen tutvunud ka Linda tütrega ning tundus, et temalgi pole midagi selle vastu, et ema Eestis pooltäiskasvanud naise lapsendas.
Siiski pole taevas mu elu kohal kaugeltki mitte pilvitu. Nimelt olen ma oma mehe ees süüdi ega oska seda enam kuidagi leevendada – ma pole talle ega lastele kunagi rääkinud, kust ma pärit olen. Hoidun hoolikalt, et miski mu jutus ei reedaks ühtegi valusat seika mu lapsepõlvest. Lindagi ei tea päris täpselt, aga tema ütles lihtsalt, et lapsepõlv on möödas ja nüüd sõltub kõik minust endast.
Nii see võikski olla, mina aga kardan, et kui mu ema peaks veel elus olema ja ühel hetkel abi vajama, tuleb minul seda pakkuda. Kuna mul aga suuri rahavarusid tagataskus pole, tuleks mul siis oma mehele sellest kõigest rääkida. Võib-olla temaga koos isegi mu lapse­põlvekoju sõita...
See oleks häbi ja valu, mille kandmine oleks mulle liiga raske. Kindlasti on sealkandis veel mu kunagisi naabreid või mu koolikaaslasi.
Kindlasti oleksin ma seal jälle lihtsalt litsitütar ning kõigel sellel, mida ma vahepeal teinud ja saavutanud olen, poleks vähimatki tähtsust.
See on hirm, mis mürgitab mu öid ja päevi, suhteid mehe ja lastega, peegli ees seistud hetki ning uinumisi ja ärkamisi. Kardan seda nii paaniliselt, et ainuüksi sõna „ema”, mida oma lastelt sageli kuulen, võib mu peopesad hirmust higiseks tõmmata.
Lisaks hirmule kannan enesega ka ränka mõttepattu – nimelt soovin ma, et mu ema oleks juba surnud, nii et ma sellest midagi kuulnud poleks. Kahjuks tean, et nii lihtsalt need asjad ei käi ning keegi otsiks mu sellisel puhul üles. Ja tuleksid matused ja taas ütleks keegi mu kohta halvasti...
Sellist hirmu ja valu ei soovi ma mitte kellelegi. Aga kuidas ma enda omadega hakkama saan, ei oska ma veel öelda.

Virge jutu pani kirja
Maria Johanson