Saatus: Naine läks linna litsiks, nüüd trügib üks mammi tema asemele

Vanematekodust iseseisvasse ellu läksin kahe kohvri, õpiajal enese teenitud rahanatukese ja suure optimismiga. Veendunud, et elu on tore, et tuleviku auks rügamiseks ei lõpe mu jõud iial otsa.

Algus läks libedaminigi kui loota oskasin.  Parima sõbra isa äri muudkui edenes ja tema võttis mu heameelega oma meeskonda, kuna suutsin praktikas tõestada, et olen oma ülesannete kõrgusel juba enne ökonomistidiplomini jõudmist (mille saamisele tööga paralleelselt pühendusin). Sellel oli veel üks pluss – sõber ise polnud siis isa silmis kuigi heas kirjas. Tore poiss, kah ametis isa alluvuses, aga vaimustus kahjuks üha enam kuldse nooruse elustiilist. Ja lesest boss lootis, et mina kui tõsine spetsialist talle head mõju avaldan.
Eks mina siis püüdsingi, aga see läks tasapisi raskemaks. Mulle ei meeldinud sõbra patte varjata, sest omavahel öeldes olin nõus ta isaga, et poiss sisuliselt mitte millegi eest palka saab. Kui patusele enesele püüdsin selgeks teha, mida ta peaks ja mida ei tohiks, jõudsime ikka välja selleni, et mina kui tõeline sõber peangi olema ikka tema „parteis”.
Krahhini jõudis lugu siis, kui ta oma lõbustusarvete tarvis ühe noorukese raamatupidaja sisse mässis ja toda vallandamine ähvardas. Kuna tegemist oli väga ausa, vaeslapsest tüdrukuga, kes sõbrasse pealegi lootusetult armunud oli, rääkisin bossile ausalt ära, kes teatud puudujäägis õige süüdlane on. Mitte sala-pealekaebajana – enne andsin sõbrale teada, et just sellepärast seda teengi, et olen talle olnud ja jään jätkuvalt ausaks sõbraks. Aga tema pidas seda enneolematuks reetmiseks, ja sellest sai ka meie sõpruse lõpp.

Tõsine elupööre
Boss saatis poja oma välismaa-sugulaste juurde aru pähe võtma ja iseseisvalt elama õppima. Mulle polnud tal mingeid pretensioone, rääkis isegi mu edutamisest, kui diplomi taskusse sain. Aga see ei rõõmustanud, tundsin end üsna nadilt. Kogu see värk tundus kuidagi alandav – töiste ja isiklike suhete põimumisel oli halb maik. Nii et mõne aja pärast otsustasin lahkuda omal soovil, pealegi oli juba avanenud mõistlik perspektiiv. Uue tööandja juures olenes kõik vaid mu enese sisust, sellepärast otsustasin küllalt kerge südamega selle variandi kasuks.
Järgneval paaril aastal tuli läbi teha vanemate surm, meie kodumaja ja vallasvara jagamine sugulastega kodulinnas jne, nii et minevikule polnud enam mahti mõeldagi. Kuigi võinuksin pealinnas edaspidi üsna head karjääri teha, otsustasin lõpuks kodutanumale naasta ja seal omal käel äri ajama hakata. Endise (üsna ahtakese) tutvusringkonnaga pealinnas puutusin harva kokku, sagedamini vast selle „tüliõunast” tütarlapsega.
Temaga suhtlema jäimegi. Mida enam teda tundma õppisin, seda lähedasemaks saime. Vastastikusest sümpaatiast sai armastus, ja veel mõni aeg hiljem abiellusime. Temast sai mu hea koduhaldjas, sõber ja toetaja kõiges. Peaaegu mu kolmekümnendaks sünnipäevaks saime tütre, ja siis mõtlesin tänumeeli, et õnneks on mu elu seni korda läinud.

Aga tulevikul oli üllatusi varuks
Elu kulges töiselt, õitsesid majapidamine ja äri, tütar kasvas. Ma ei tea, milline see ideaalne pereelu peaks olema, aga meie kodukliima oli igati turvaline, kodu meie kindlus. Kui see välja arvata, et naine hakkas tasapisi sagedamini nurisema, et elame igavalt, liiga rutiinselt – peaksime rohkem ringi liikuma, rohkem elu nautima, enne kui päris keskikka jõuame. Mulle piisas küllalt reisist või paarist aastas, mul polnud midagi selle vastu, et naine pealinnas oma sõbrannade juures ilma minuta külas käib. Ja vahel nädalakese oma vanatädi juures veedab, kes abi vajas ja lubas oma maja meile pärandada.
Nägelemisi sugenes rohkem siis, kui ta korraga otsustas sellise tõsisema noorenduskuuri kasuks, mis mulle algul nalja tegi, tasapisi aga häirima hakkas. Tuntud aktiivse suhtleja ja meeldiva inimesena, tekitas avalikkuses omamoodi kumu see, et ta peaaegu miniseelikute, üsna väljakutsuva meigi ja plikaliku suhtlemismudeli juurde tagasi pöördus. Tegin kergeid märkusi, kuigi mõtlesin, et las möllab – küll üle läheb. Aga 13aastane tütar kurtis, et tal on ema pärast häbi, et klassikaaslased viskavad nalja. Ja ükskord teatas, et  ema käib Tallinnas tantsimas – tõestuseks kellegi tehtud enneolematult siivutu pilt. Meie ema mingis klubis napis, nahana liibuvas erepunases kleidis, ümber lai valge vöö, jalas valged põlvsaapad. Tema toonaseks ca 90kilose kehakaalu juures mõjus see karjuvalt vulgaarsena. Kui naisele sellest rääkisin, mainis ta vaid, et see oli nali, ühe tuttava karnevalihõnguline sünnipäev – ei maksa mul draamat teha.
Ei ma teinudki, aga kuna tema pealinna-tretid aina sagenesid, ilmnes veel muudki. Rahamuret meil polnud ja laristamises polnud mul teda kunagi olnud  põhjust kahtlustada. Tema järel ma iial ei nuuskinud, aga kord ühte vana taskukella otsides kraamisin välja tema ehetekasti, ja selle sisu pani mõtlema. Kell oli muidugi oma kohal, aga lisaks senisele pudipadile üsna mitu vinget väärisehet, mille päritolu mulle mõistatuseks jäi. Otsustasin asja põhjalikumalt analüüsida ja ääriveeri uurida.

Üpris pöörased luukered kapis
Ei olnud ma veel välja mõelnud, kust alustada, kui ükskord helistas üks pealinnas elav kauge sugulane, kellega polnud ammu suhelnud. Ja soovitas otsesõnu, et küsiksin oma naise käest, millega ta pealinnas õigupoolest tegeleb. Siis otsisin üles selle nn vanatädi, keda polnud ilmaski näinud, ja keda – nagu ilmnes –, olemaski polnud! Taskudetektiivi mängides sain teada, et selles mingile soomlasele (vist?) kuuluvas majas käivad väljamaa džentelmenid pidutsemas küpsemas eas volüümikate daamidega, kellele ausalt tasuvad.
Mulle oli see nagu puuga pähe, mu armsale naisele pea üldsegi mitte. Ta haaras kohe ise initsiatiivi, kui olin jõudnud talle vaid öelda, et meil oleks vaja rääkida... Tunnistas, et ootas kogu aeg, millal ta patud ilmsiks tulevad, aga ei tunne end süüdi. Et olgu ma mureta – minu varandust pole ta pillanud (sic! - justkui oleksin ma talle seda kunagi ette heitnud, või isegi arvanud). Et mingist ajast olen ta täielikult unarusse jätnud, nüüd tänab ta mind kõige eest, ja andku ma ta vabaks, kuna  on otsustanud ühe britiga Londonis uut elu alustada.
Mis mul selle peale kosta oligi... Unarusse jätmise asjus oli tal mingil määral küllap õigus. Solvav oli vaid see, et ta võinuks seda mulle öelda varem, enne kui „tädi aitamas” käima hakkas. Lahutuse asjus märkis, et tuleb mu esimese kutse peale, millal iganes õigeks pean. Pakkis paari päeva pärast kohvrid ja jättis hüvasti...
Tütar sai siis just 19seks, õppis juba pealinnas (kuhu olime talle äsja korteri ostnud) ja kui järjekordsel nädalavahetusel tuli, oli sõnadetagi selge, et ta juba enne mind asjaga konkreetsemalt kursis oli. Tema on meil alati rohkem iseenesega olnud, ei issi- ega emmetütar. Selgitas täiskasvanuliku tasakaalukusega, et ega sellele kõigele olegi midagi parata, ja pole see mingi tragöödia. Õnneks on kogu see lugu nn üldsuse eest saladusse jäänud. Ja eks näe – vaadaku me ise, mis edasi. Lõpuks – tema ise kavatseb lähiajal abielluda, tema pärast ei maksa mul muretseda.

Järelkaja
Sedasi olin ma siis korraga jälle nagu alguses tagasi. Taas üksi, vaid üksjagu nõutum kui oma veerand sajandit tagasi, aga ausalt öeldes üldsegi mitte sadulast maas. Elasin oma elu edasi tavalises rütmis, ajasin  äriasju, sain tuttavaks tulevase väimehega, i asjaliku ja ettevõtliku noore mehega. Näisid ülihästi sobivat, on eluga rahul, ja see olnuks küll tobe, kui mina püüdnuksin neile midagi õpetada või soovitada.
Pool aastat hiljem kirjutas naine südamliku kirja ja palus lahutust, sest tahab abielluda, ja loomulikult ei tulnud mul mõttessegi talle selleks takistusi teha.
Sestsaati, kui tütar poja emaks sai, käib ta mind harvemini vaatamas, ja ega seks ka vajadust ole – ikkagi veel mees parimas eas, kui nii võtta.
Tütre initsiatiivil käib mul paar korda nädalas virtinaks üks minuealine leskproua, linnas alati lugupeetud inimene olnud. Alguses püüdsin temaga nii vähe suhelda kui võimalik, aga ajapikku oleme ikka rohkem vestlema hakanud – kogu ilmavärgist, ja mõistagi ka meie elukäikudest. Väga meeldiv seltsiline, keda ka mu tütar aina suuresõnalisemalt kiidab. Hiljuti rääkis tema, et nemad mehega kavatsevad veel lapsi saada, provintsis elama ei hakka, ja tänapäeva elutempo juures jääb neil minu külastamiseks või toetamiseks aega ju aina vähem. Nii et mõelgu ma...
Üksi see mind just valvsaks ei tee, aga nüüd jõuab virtingi sageli selle mõtte juurde, et ega mina, nii ontlik ja töökas mees, kavatse oma uhkes häärberis siis kogu ülejäänd eluks üksi jääda... Seni pole ma talle veel otsesõnu öelnud, et tegelikult kavatsen küll – või pole mu senine saatus küllalt ära tõestanud, et minu jaoks oleks see ausaim variant. Mõnikord muhelen omaette: oh issake – oleks alles nali, kui nüüd veel virtin kah... Tänan väga, aitab! Ei hirmuta mind vanadekodugi, kui päris äpuks jään – mina ei kavatse kellelegi koormaks jääda. Testamendi tegin juba praegu tütre nimele. Mingu neil kõigil hästi, sest mida enamat ma nüüd veel ikka teha või soovida saaksin...

Juhani jutu pani kirja
Imbi Käbi