Saatus: Naised tekitavad iha ja viha korraga

Piisas paarist alandavast kogemusest, et naissoos põhjalikult pettuda. Nii said minu maailmaks pornokaunitarid.

Enese arvates olen täiesti normaalne mees. Mitte mingi ilueedi ega jõujuurikas, aga täiesti tavalise välimusega ning muidu ka normaalne.
Jah, rikas ma ei ole, aga eluga tulen toime, mul on oma kodu ning ma julgen öelda, et olen eluga päris kenasti hakkama saanud. Kõik ei ole ju miljonärid ega filminäitlejad, mõni peab tavalist tööd ka tegema. Mina teen oma tööd üsna rahumeelselt – olen ühes ettevõttes arvutialal selle ettevõtte töötajate nõustaja.
Tõsi, vahel käivad inimesed, kellega tööalaselt suhtlema pean, mulle sügavalt närvidele. Mul on süsteem, kuidas inimestesse suhtuda. Kui keegi tuleb esimest korda midagi küsima, selgitan talle kõik ilusasti lahti. Kui tuleb teist korda, püüan ikka viisakas olla, mõni õpibki aeglasemalt. Aga kui juba kolmandat korda tuleb, siis on inimene ikka lauslollakas – ja selliste idiootidega ei pea ma enam isegi professionaalsel pinnal viisakas olema.
Muide, ega nad ise viisakamad ole. Minuga ei vaevuta tööl isegi rääkima. Ja kui ma kööginurka astun ja seal enne jutt käis, on korraga kõik vait. Otsekui oleks jagatud mingit saladust, millest mina ei tohiks osa saada.

Kurb tammumine kino fuajees
Jõudsin õrnemas soos pettuda üsna noorelt. Juba põhikooli ajal armastasid mitmed mu klassi- ja koolivennad kekata sellega, millisega tüdrukuga ning kus ja kuidas nad „olnud” olid.
Mina polnud kellegagi „olnud” ja ei osanud seetõttu kaasa rääkida. Ehkki mul tekkis põhjendatud kahtlus, et küllap oli vähemalt osa neist „olemise” juttudest bluff. Sest on ju vähetõenäoline, et tüdruk, kellest neid jutte räägitakse, rääkijast sellise näoga mööda käib, nagu ei tunnekski.
Minul oli ka oma sümpaatia – paralleelklassis käiv Ene. Kogusin taskurahast natuke kokku ja kutsusin ta kinno.
Kõik tundus ilusti sujuvat. Ene lubas tulla ja me pidime laupäeva õhtupoolikul kell kuus kassade ees kokku saama.
Olin varem kohal ja ostsin piletid ära. Olin ootusärev ja õnnelik, sel päeval pidi olema ju minu esimene kohtamine... ja Ene oli tõega väga ilus tüdruk.
Mulle tundus, et mööduvad inimesed vaatavad mind imetlevalt ja veidi kadedaltki – sest seal, kassade kõrval, seisab poiss, kes läheb kinno kogu kooli kõige toredama tüdrukuga.
Aga keda ei tulnud, oli seesama tore tüdruk. Ootasin, tammudes jalalt jalale ja tajudes möödujate pilkudes kaastunnet, võib-olla ka põlgust. Sest seal, kassade kõrval, seisis nüüd ju poiss, kellele tüdruk alatult tünga tegi. Olin piletid ära ostnud, selle peale oma taskuraha säästud kulutanud ning nüüd rahvale naeruks ja enesele põlguseks korvi saanud.
Minu valu ja vimm muutusid mitmekordseks, kui viimasel hetkel enne seanssi tõttasid kinno kaks Ene klassiõde. Muidugi vaatasid nad mind pika pilguga, ilmselgelt põlgust väljendades haledale luuserile, kellele nende ilus ja ülbe klassiõde koha kätte oli näidanud. Küllap oli Ene ise nad minu üle irvitama saatnudki...
Nende kahekümne viie lootuse- ja häbiminutiga muutus mu poisikeselik armastus Ene vastu vihaks kogu naissoo vastu. Ussid, ei muud!

Kaks alandavat kättemaksu
Ma otsustasin Enele kätte maksta. Ja teha seda nii, et ta tajuks kogu olemusega, kui väga ta mulle haiget tegi ning kui väga ma temast enne seda hoolisin.
Kui teised poisid jälle praalisid, kellega nad „olnud”, lisasin ka oma loo. Sellest, kuidas ma Enega... „olin” ja mida kõike ta mulle voodis tegi.
Poisid kuulasid, suu lahti, ja imetlesid mind. Olin väga uhke ja tundsin suurt mõnu sellest, et minust oli teiste poiste silmis tegija saanud ning et ka Enele oli sel viisil kätte makstud. Keerasin oma jutule veel mitu pööret peale, et kauem poiste imetlevaid pilke nautida ning oma loo üksikasjades mõnuleda.
Siiski ei kestnud mu rõõm kaua. Juba kaks päeva hiljem oli kooli aulas üks tähtpäevaaktus, kus oli kohal terve koolitäis lapsi, kõik ilusti triigitud-viigitud ning pidulikud.
Ja selle piduliku ürituse alguse eel, loetud minutid enne hümni algust, kui kõik olid paigal ja üsna vaiksed, trügis Ene minu juurde.
Korraks mõtlesin, et ta tuleb vabandama. Aga ei... Ene tegi enesele rahvamassis ruumi, nõudes vaikselt sumiseva saali kohta üsna häälekalt, et temal on vaja Mareki juurde pääseda.
Kui ta minuni jõudis, jäi ta seisma. Kaaslased meie ümber tõmbusid veidi eemale ja minul oli pidulik ja hirmus tunne korraga...
Kuni Ene mulle kõlava litaka vastu paremat kõrva virutas. Vaatasin talle otsa ja nägin, kuidas ta põsed hõõgusid, otsekui oleksin ka mina teda löönud.
„Kui sa veel üks kord minu kohta seda jälki lugu levitad, peksab mu vend su vaeseomaks,” käratas Ene ja trügis läbi hiirvaikseks jäänud lastesumma tagasi, oma ilusate ja ülbete sõbrataride seltskonda.
Mulle jäi häbi, mis saatis mind põhikooli lõpuni ja mida polnud võimalik maha pesta. See ladestus mu hinge, leides tänuväärse pinnase kassa kõrval tammumise alanduse poorides.

Elutäis kiireid leepjaid lahendusi
Selle kummalise tundega, kus viha ja iha on lootuselt põimunud, lõpetasin ma põhikooli. Kutseka valisin sellise, kus olid vaid mõned naisõpetajad ja kus tüdrukuid ei õppinudki.
Tegelikult üks oli, aga selle elu tegin ma õppimise ajal nii põrguks, et ta ei teadnudki, kes seda tegi, küll aga otsustas kooli vahetada.
Jah, naistevihkaja oli sündinud. Samas olid mul oma loomulikud vajadused nagu meestel ikka ning kindlasti polnud ma mingi omasooihaldaja.
Nõukogude võimu puritaanlus oli asendunud uue iseseisvusaja lokkavalt mitmenäolise kõigelubatavusega. Üheks selle väljundiks olid paljaste naiste ning teatud liiki tegevuste pildid temaatilistes ajakirjades ja filmides.
Ma polnud enese üle kuigi uhke, kui sellist kaupa ostsin ning end sellega vaikses üksinduses sisse seadsin. Teadagi, mida tegema, eks ole...
Algul tundus see tegevus mulle huvitavgi. Pinge, mis oli mõnda aega kogunenud, sai ju lahenduse. Ent mida aeg edasi, seda enam hakkasid need kleepjad ja kiired lahendused mulle närvidele käima. Põlgasin neid naisi, kes end niimoodi piltide ja filmide jaoks välja pakuvad, nii tugevalt, et see varjutas mu enesepõlguse.
Millal sai põlgusest viha, ma ei teagi. Aga ilma nende piltide ja filmideta ma ka elada ei osanud. Nüüd, internetiajastul, pole vaja midagi ostagi – netis on kõik hiirekliki kaugusel. Kõike on, aga tunne on ikka väga tühi.

Ilusaid ei saa, koledaid ei taha
Jaa, muidugi olen ma üritanud üksilduse ja kiirete lahenduste maailmast välja murda. Kusagil péab ju olema ka minu jaoks see õige naine, kelle armastus aitaks mul taas elusse ja inimestesse paremini suhtuma hakata. Aga kus? Ja miks ta juba tulnud pole?
Ma pole inetu mees, ehkki ka ilus mitte. Ma pole vaene, aga ka mitte rikas. Mind peaks armastama minu enda pärast, aga ükski naine pole seda teinud.
Võib-olla olen ma liiga nõudlik. Võib-olla ollakse seda minu suhtes. Ilusad naised ei taha mind. Koledaid, keda on palju rohkem, ei taha mina.
Olen proovinud panna lehte tutvusmiskuulutust, kuid selles pettunud. Olen mõnele vastanud – ning pettumus on olnud veelgi suurem. Ma ei saa aru, kas ilusad naised ei kuulutagi kunagi või siis pole mul lihtsalt vedanud.
Sotsiaalmeedia ja tutvumisrakenduste tulek tegi mulle suurt rõõmu. Nüüd saab inimesele enne otsa vaadata, kui suhtlema hakkad.
Aga praktikas see ei toimi. Olen mõnega suhelnud ja avastanud, et fotod petavad samamoodi nagu tekst, vahel aga veelgi hullemini.
Ilusad naised on ajakirjades ja reklaamidel. Aga keegi neist ei astu oma kõrgustest alla, et minuga välja minna, veel vähem voodisse.

Ootamatu kohtumine
Ükskord hiljuti kohtasin ma Enet. Ühes kaubanduskeskuses, kus minu korvis oli päts saia ja pudel „Kellukese” limonaadi ning tema kõndis uhkel sammul, lükates head ja paremat täis toidukäru, kõrval kaks pikka ja tursket teismelist poissi. Ilmselgelt pojad, aga välja nägid nad nii, otsekui käiks Ene sisseoste tegemas turvameeste valve all. Nagu oleks tegemist vähemalt väikeriigi presidendi või esileediga.
Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, aga seekord trügisin mina läbi rahvasumma tema juurde, hoolimata isegi tema turvamehesuuruses poegadest. Löövad maha, siis löögu, käis peast läbi mõtteuid.
„Ene, miks sa ei tulnud?” oli mul vaid üks küsimus.
„Kuhu?”
Ta suured helesinised silmad, millest ma poisipõlves nii südamest unistanud olin, uurisid mind pingsalt. Kas on võimalik, et ta ei tunnegi mind enam?
„Marek...” küsis Ene kõhklevalt.
„Mina jah,” vastasin ja sain aru, kui rumalalt taas kõik välja kukub.
„Tere,” ütles Ene ja kordas küsimust, et kuhu ta ei tulnud.
„Tookord... kinno,” kohmasin ma.
„Aa...” Ene nägu valgistas äratundmine. „Mäletan... Mu ema kukkus poest tulles ja murdis käeluu, olin temaga sel ajal traumapunktis kaasas. Anna andeks, et ma sulle teatada ei saanud.”
„Jah, muidugi,” kohmasin mina. Ega suutnud sel hetkel teha muud, kui ümber pöörata ja põgeneda.

Mareki jutu pani kirja
Maria Johanson