Saatus: Nüüd olen peaaegu et meestevihkaja...

09.09.2018 17:00
Imbi Käbi
Kommentaarid
1
Foto:

Ikka olin kergelt põlastanud naisi, kes tõemeeli leiavad, et kõik mehed on... jne. Ise nendega ju nii võrdsed, ent armunud mees nende auks ja pärast muudkui peab ja peab...

Nüüd võin vähemalt ühe mehe najal kinnitada: uskumatu, et maakamar selliseid lurjuseid kannab!
Tegelikult muidugi paras mulle, sest ega mind selle supi sisse ninapidi surunud mitte keegi – ikka ise sukeldusin, nii suure õhinaga ikka sügavamale ja sügavamale. Vana inime (33), aga arutu kui vastsündinu! Isegi 20selt ei uskunud, et armastus võib inimese nii lolliks ja pimedaks teha, aga näe...

Algas ju kõik nii ilusti
Oli mu elus enne seda olnud igat. Suurkooli ajal armusin kursusekaaslasse, kellega mitu aastat küll kokku, küll lahku läksime. Alles siis, kui temal uus armastus tekkis, kui ta isegi abiellus, aga paari aasta pärast lahutas, kohtusime taas, avastades, et vana arm polnud veel lõplikult roostes. Vastastikusel kokkuleppel hakkasime koos elama nö ilma pitsatita, arukal põhimõttel, et vaatame, mis sest saab.
Sai päris kena elu ja küllap poleks süngeid pilvi hakanud tupruma, kui poleks ilmnenud probleemi, et lapsesaamine meil ei õnnestu, ja tõesti minu pärast. Anti küll aina lootusi, aga need läksid üksteise järel tühja, kuni jõudis minuni, et olgu kui valus tahes, aga pean ta vabaks andma. Muidugi ei läinud see valutult, aga südametunnistus nõudis. Nüüd on tal hea naine ja kaks tütart – ei usu, et oleksin õnnelik olnud, jätnuksin ta enese vangi.
Pärast seda pidasin kolm aastat peaaegu et nunnapõlve, katsudes leppida sellega, et kõik paraku ei sobi marjamaale. Õnneks oli mul häid meessõpru, mõistagi isegi armulugusid, aga üldiselt olin oma saatusega leppinud. Kuni tuli meile uus kolleeg, subordinatsiooni põhjal isegi mingil määral mu ülemus. Tavaline sümpaatne mees, natuke minust vanem, kuulu järgi abielus. Otseseid kokkupuutumisi oli minul temaga vähe, aga nii palju kui lävisime, veendusin üha enam, et väga tore inimene ja tõeline džentelmen. Kuni siis tema esimesel uusaastapeol justkui isiklikumalt tuttavamaks saime ja just mina temasse armuma hakkasin. Esialgu ajas see hirmu peale, sest seni olin romaane tööpostil täiesti välistanud, pealegi abielumeestega.
Aeg läks, kuni jõudsime nende probleemide üle arutlemiseni ka omavahel – siis, kui ta oli tunnistanud, et olen ta elus „sisse võtnud väga tähtsa koha”. Ja pole mul mõtet keerutada – endamisi tunnistasin, et minu omas oli ta juba mõnda aega troonil. Hagu lõkkesse tähendas see, kui ta põhjalikult ära jutustas, et on abielus juba 10 aastat, aga viimasel kahel nagu naabriga. Et nad on kokku leppinud – lahutavad kohe, kui üks pool seda vajalikuks peab, sest lapsi (keda kahjuks just naine pole kunagi tahtnudki) pole ja varajagamisega probleeme ei tule. Tema on seni lasknud asjadel minna, kuna pole kellessegi armunud. Nüüd teeks ta seda häämeelega, kui oleks kindel, et minu tunded tema omadele vastavad – paras iga ju meil mõlemal üks õige perekond luua. Muidugi olin mina nagu linnutiivul ega hakanud oma lasteprobleemist rääkima. Endamisi lootes, et see on saatuse sõrm – üks mu raviarstidest oli korduvalt vihjanud, et mõne teise mehega võib mul õnneks minna emaks saada.

Möödus aasta, möödus kaks...
Meil õnnestus oma suhet saladuses pidada. Kuna elasin toona tööpaigast üsna kaugel, tema juures mina mõistagi käia ei saanud, motellikohtumisi pidasin alandavaks, nõnda käis tema põhiliselt minu juures. Ajaga leppisime kokku aina täpsemaid aegu, millal ta oma naisele kõik ausalt ära räägib ja kohe lahutab. Aga ikka tuli midagi vahele peamiselt temal: küll oli naine haige, küll komandeeringus, küll polnud tal kodune atmosfäär selleks sobiv jne. Kui juba pea kaks aastat täis sai, tuli ta kord jutuga, et nüüd on kõik: naisega on jutud räägitud, too lendab kuuks ajaks Austraaliasse, teatama sellest oma emale (kes sinna juba uutmise ajal emigreerus). Naine on ta minevik, mina tema olevik ja tulevik – nüüd alustame otsast, ees vaid pilvitu õnneaeg.
Varsti pärast seda kadus ta esimest korda pikemaks ajaks ära. Olin rohkem kui üllatunud, kui töö juures kuulda sain, et olla võtnud nädala palgata puhkust. Loomulikult leidsin siis, et ei otsi mina tedagi – ju oli vaja, kuigi selline teadmatus tundus nagu alandav. Rahustasin end mõttega, et no jumal teab, mis võis näiteks naise tervisega juhtuda... Mingil juhul ei tahtnuks ma, et mees tollele kuidagi otse haiget teeks.
Ja siis ta äkki helistas, üllatavalt reipa häälega, öeldes, et ta pole Tallinnas, aga pole mõtet praegu midagi rääkida: kõik on hästi, pidagu ma vaid meeles, et tema „lubadused kehtivad”. Jõudsin vaid spontaanselt märkida, et seda kõike olen ma oma kaks aastat kuulnud, kui ta rabistades hüvasti jättis ja kõne katkestas. See oli esimene kord, mil sisetunne pobises: midagi on siin kohe hästi valesti...



Kes oleks küll osanud arvata...
Ega mul muud teha olnud kui oodata. Tegelikult olin täiesti nõutu, ei osanud välja mõelda mitte midagi, milles nimelt võib asi olla. Mina polnud teda lahutamisjutuga kunagi tagant kiirustanud, tema tunnete tules ja siiruses polnud tõesti olnud seni alust kahelda. Arvasin, et ta mõistab ju, et igavesti pole mulle selline salaarmukese roll kindlasti vastuvõetav, pealegi pidi selline ebamäärane olukord talle kui väärikale inimesele eneselegi lõpuks vastu hakkama. Nagu välja tuli – ei hakanud...
Tõesti – hakka või saatusse uskuma... Paar päeva hiljem oli mul töiselt asja ühte asutusse, mis asus ühes rajoonis tema elupaigaga. Marssisin sealt tagasi läbi ühe lastepargi, kus on suur karussel, kinni oma mõtteis, kuskile vaatama, kui korraga üks hääl mind nagu paigale naelutas. See manitses last päris kurjal toonil, et too oma jalgu ma-ei-tea-kuhu ei topiks. Õnneks olid samas suured sireli­põõ­sad – varjusin nende taha ja hakkasin kilkavat seltskonda seal atraktsioonide juures terasemalt uurima (nii umbes 15 meetri kauguselt). Kohe nägin, kes keda manitses – mu kallis „olevik ja tulevik” vastupunnivat poisipõnni, samasugust lokkispäist nagu issigi (nagu laps teda nimetas)! Samas ligines ka ema, noor blond naine, ja kõik kolm võtsid lähimal pingil istet, sõbralikult vesteldes. (Ei paistnud, nagu poleks naine last tahtnud...)
Uskuge või mitte – esimese hooga ajas nähtav mulle naeru peale. Mäletan mõttevirvet „sa ainult kae...” Samas võttis tuikuma, aga seda vahedam oli mõttetöö. Hingasin sügavalt ja muutsin suunda, et neist nimelt mööda marssida, vaatamata ei vasakule ega paremale. Nagu hiljem välja tuli, saavutasin, mida taotlesin – igatahes olin märgatud.

Las jääda nii kuis o-oli...
Töö juures ei teatud meie nn suhtest senini küllap midagi. Meest ikka tööl polnud, aga keegi tast ka midagi ei rääkinud, kuigi hoidsin kõrvad eriti kikkis. Ei ta helistanud mulle ei tööle ega koju, kui korraga mu ukse taga seisis. Üüratu roosikimbuga, nagu oleks mul poolesajandine juubel, ise selline lõhnav ja häbelik...
Lävelt ma kõrvale ei astunud. Külaline kokutas, et kas kohe sisse ei kutsutagi, ja haaras mul randmest, püüdes edasi astuda. Olin hetke vait, kui tema palus vaid natuke rääkida, sest kõik polevat üldsegi nii nagu mina ilmselt arvan. Tõukasin teda üsna jõhkralt, virutasin lillekimbu, mida ta üritas mulle sülle suruda, talle vastu vahtimist ja tõmbasin ukse kinni. Ausalt – sel hetkel ei tundnud ma midagi peale pesuehtsa raevu.
Töö naabruses kohvikus, kus paljud meist pidevalt käisid, istus ta naeratades, luba küsimata, minu lauda, et tarvis rääkida, et tegelikult pole ju lahti midagi. Tõusin sõnatult ja marssisin välja. Teel koju (elasin siis töö naabruses, käisin sinna alati jala) ilmus ta äkki mu kõrvale. Lasksin tal padrata, tundmata mingit kiusatustki ise midagi öelda. Ta palus haledalt vabandust, et oli mulle valetanud, aga see olla ju veel üheks kinnituseks, et armastab ta ainult mind ega taha mingil juhul iialgi kaotada (!)... Oh, igasugu lollusi veel, aga kõige kihvtim oli ta resümee: ahastav nördimus, et miks ei võiks kõik jääda nii nagu meil on – kõik on ju rahul ja õnnelikud, pealegi olen mina tõesti ta elu mõte ja stiimul kõiges... Midagi enamat oleks mul mõttetu rääkida.
¤ ¤ ¤
Kui nüüd ehk veel sellest, et mu enese süü. Muidugi – ongi. Aga mitte päris, sest tema poolt polnud see aus kaup. Olen alati olnud võõrasse perekonda tungimise vastu, kallite kingituste, „varjuelu” jmt vastu – seda kõike teadis ta väga hästi algusest peale. Oleks tema mulle oma tulevikuperspektiivid kohe ette ladunud ja mina nendega nõustunud, poleks mul tõesti õigus millegi peale solvunud olla. Aga ta ei teinud seda. Üpris veider viis oma „olevikku ja tulevikku” kindlustada, et mitte öelda – ülimalt väiklane, otse alatu. Sestpeale kuulun nüüd ka mina pigem meestevihkajate kilda.
Paar kuud hiljem vahetasin töökohta. Aja jooksul sain kuulda, et too tegelane olla alati armukesi pidanud. Nüüd, mil sest on varsti möödas kaks aastat, tänan õnne, et pole teda kuskil kogematagi näinud. Välja arvatud korra – ta tuli meile vastu, kui koos kolleegiga kuskile teel olin. Nägin teda juba eemalt ega vaadanud ta poolegi. Kui ta juba möödas oli, küsis kolleeg ärevalt: „Kuule, kas märkasid seda pikka meest, kes just möödus? Too vahtis sind jube vihkavalt – nagu õlesööja...”

Virge jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 1384 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
sergei gei

ole siis meestevihkaja. Kelle asi see on, et sattusid sellise otsa. Lohutuseks võib ütelda, et mehed satuvad kogu aeg prost-kullakaevajate otsa. Kas sa näed sellist kilomeetrite pikkust fabritseeritud halajutte meeste poolt?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi