Saatus: Olen küll inetu, kuid meestepuudust mul pole

Öeldakse, et ilu päästab ­maailma. Sellest õilsast ­omadusest ilma jäänud naisena võin ma aga kinnitada, et suhete seisukohalt on ilu ­pigem ülehinnatud väärtus.

Nii kaua kui end mäletan, on mind saatnud vanemate naiste kaastunne teemal „kui inetu tütarlaps”... Algul ei saanud ma arugi, mida see tähendab. Laps on ju laps, teda ei huvita tema enese välimus, vaid maailm kogu selle ilurikkuses ja värvitäiuses.
Mulle meeldis tantsida ning internetist ja telekastki vaatasin kõige meelsamini, kuidas teised tantsivad. Ja ikka ohkas tädi Liina, kelle juures peamiselt olin, kui mu ema pikkades vahetustes tööl oli, et „Mõtle, kui ilusad nad seal on...” Siis liikus tema pilk mulle ja ta ohkas: „Vaene laps, et sina ka kohe üldse ilus ei ole...”
„Ma õpin samuti tantsima,” ütlesin ma, kuid tädi raputas vaid pead.
Ma vaatasin oma jalgu. Jalad nagu jalad ikka, veidi tolmused ainult. Ma proovisin tantsusamme järele teha ning see tuli mul hästi välja.
Nukker ilme tädi näol ei muutunud leebemaks ja ma ei saanud temast aru.
See, et tema rääkis tantsusammude asemel näolapist, ei tulnud mulle pähegi.
Minu ema ilust ja inetusest ei rääkinud. Ta oli saanud minu kuidagi juhuslikult ning sellest, kuidas täpselt, ei rääkinud ta samuti. Nii ei olnud meil ka isa, kes oleks öelnud emale ja mulle, et me oleme ilusad. Ja et ma tantsin hästi ning olen midagi väärt.
Minusse jäi kasvades teadmine, et inetus on midagi halba ning see on omane just mulle.

Nukker enesevaatlus
Koolis läks mul pigem kenasti ning sõpradepuudust pole mul kunagi olnud. Ka klassiõhtutel olin üks esimesi, kes tantsupõrandale kutsuti – tantsisin hästi ning kõikide moekate tantsude sammud olid mul peas enne teisi. Lisaks lõin kaasa moderntantsu ringis ning olin vajadusel võimeline kooli esindama ka rahvatantsus ja peotantsus. See on lihtne – muusika ja sammude kombinatsioonid on ju seotud.
Mõnelt üksikult tüdrukult kuulsin ikka vahel, et ma olen inetu. Selleks ajaks olin aru saanud, et inetus on ilu vastand, mitte see, et tantsida ei osata.
Ilu puudumine tegi mind kurvaks. Seisis peegli ees ja vaatasin... Tähelepandamatu tüdruk, sain ise ka aru. Juuksed nagu kaks hiiresabakest, ei vormi ega värvi. Kahvatu näolapp, kuid mitte kumavalt kahvatu, nagu aadlitüdrukutel filmides. Lihtsalt kahvatu! Väikesed silmad, pisut kartuli moodi nina ja suu, mille kohta ka nagu midagi erilist öelda pole. Suu, noh. Üks hammas ees veel tibake puseriti ka.
Kuna selline enesevaatlus kippus tuju nukraks tegema, püüdsin seda vältida. Palju toredam oli mõelda, mida ma oskan. See loetelu oli palju rõõmustavam – matemaatikat ja füüsikat, tantsimist ja inglise keelt. Õppisin varakult süüa tegema, sest pärast selle oskuse omandamist lubas ema mul oma töövahetuste ajal kodus olla ning ei saatnud tädi Liina juurde. Jälle üks koht vähem, kus mu inetus jutuks tuleks!

Meik peale ja kutti võrgutama
Esimene armastus saabus minu ellu kaheksandas klassis koos uue poisiga, kelle nimi oli Siim. Meie küllalt väikesesse kooli tuli ta kusagilt suuremast ja õppeaasta keskel. Olin haige, kui ta esimest päeva koolis oli ning kuulsin vaid klassiõdede vaimustatud kilkamist teemal, kui ilusa poisiga on tegu.
Ja siis ärkas minus trots. Ma saan selle poisi endale, otsustasin ma.
Kaks päeva hiljem kooli minnes olin selleks hoolikalt valmistunud. Hiiresabade asemel olid väikesed spiraalsed lokid, samuti olin õppinud end jumestusraamatu järgi veidi ilmekamaks sättida. Kaks päeva oli selleks täiesti piisav, sest põhireeglid on väga lihtsad, sain ma oma üllatuseks teada. Emal küll meigiasju polnud, kuid, olles mu ahastava jutu ära kuulanud, võttis mu lihtsalt kaasa ja me läksime koos kosmeetikapoodi.
Kui ma müüjale ütlesin, mis raamatu järgi ma end värvida tahan, muutus ennistine lihtsalt lahke ja sõbralik daam väga asjalikuks. Ta kutsus mu peegli ette istuda, näitas üht ja teist värvi, proovis üht ja teist tooni ning koos leidsime just minu jaoks kõige sobivamad lahendused.
Tulemus oli üllatav ka minu ja ema jaoks. Kuna ema nägu oli sarnane minu omale, harjutasin kätt ka tema peal ning korraga olime me ilusatele naistele märksa sarnasemad kui inetutele.
Muidugi sain ma Siimu endale. Tormijooksuga. Tema hobi oli nimelt peotants ja partnerit on vaja. „Sa oled ilus,” ütles Siim mulle. Mina teadsin, et ma olen meigitud.

Tuli ka õige armastus
Loomulikult ei jäänud esimene armastus püsima. See on nagu esimene lumi, peaaegu alati sulab ära. Peaaegu alati tulevad ka järgmised lumed ja järgmised armastused.
Minul on mehi olnud võib-olla veidike rohkem, kui ma ise õigeks pean. Selle põhjuseks on mingi sisemine ebakindlus, mis sunnib mind jälle järgmise mehe järele ringi vaatama ega luba kellegagi pikemalt kokku jääda. Olen justkui kartnud, et lähemal koosolemisel jäävad mu head omadused varju ning inetus hakkab rohkem välja paistma.
Aleks, mu abikaasa, on minu arvates peaaegu pühak. Kohtumine temaga leidis taas aset ühel tantsijate üritusel. Tantsisime, hakkasime suhtlema, seejärel ka koos väljas käima, kuni ühel hetkel ma tundsin, et seekord olen ma emotsionaalselt „sees”. Armunud! Lootusetult, paksult ja palavalt.
Meigita peegli ees seistes andsin enesele aru, et ega mul eriti lootust pole. Aga kuna ma pole allaandjat tüüpi ning Aleks käis lõppeks ju väljas minuga, mitte mõnega neist paljudest kaunitaridest, kellest maailmas ju ometi puudust polnud.
Otsustasin mitte mõelda oma puudustest, vaid ikka tugevustest. Ma olen nutikas, ma oskan tantsida, ma teen hästi süüa ja Aleksi arvates on mu naljad naljakad. Just need asjad peaksid olema mu trumbid!
Olid ka. Ja siis, kui Aleks mu kätt palus, olin õnnest seitsmendas taevas. Kuna olime viimasel ajal olnud rohkem koos kui lahus, kujunes ka ühisesse koju kolimine igati kergeks.

Õnnelik ja õnnetu
Kui last jäin ootama, olin samuti väga õnnelik. Lootsin vaid, et ta pärib pigem Aleksi välimuse kui minu oma. Ja nii see ka läks.
Mu rasedus oli kerge ning ka sünnituse kohta pole midagi halba öelda. Õnneks oli Aleks kogu aeg minuga, nii et ma ei kartnud ega pidanud ka millestki puudust tundma. Saime poja ja minu arvates teist nii ilusat poisslast maailmas polegi kui tema.
Ebameeldiv tõde tabas mind umbes kuu aega pärast sünnitust. Ilutu näo juures oli alati olnud hästi treenitud keha. Kui aga nüüd alasti peegli ees seisin, olin otsekui ikka veel rase, ehkki ilma lapseta. Mu kehal polnud enam ainsatki ilusat kohta – kui, siis varbad ehk polnud koledaks läinud. Isegi juukseid hakkas tuusthaaval peast välja langema.
Esimest korda elus oli mu enesehinnang tõepoolest kildudeks. Nutsin nagu pöörane, sest teadsin, et mu elu naisena on saanud läbi. Olin siis 27aastane.
Õnneks ei lasknud väike Peter mul lõplikult masendusse uppuda, sest tal saabus söögiaeg. Millekski mu keha ometi veel kõlbas!
Elu koos lapsega kulges tunnist tundi ning alasti olles peegli ette sattumist vältisin hoolikalt. Ka Aleks ei paistnud kusagile minema tormavat, kuigi ta pidi iga päev nii koledat mind nägema. Peteri kasvamine lepitas mind pisut eluga ning kokkuvõttes sujus kõik päris normaalselt.

Inetu, kuid võrgutav?
Meie abielu sattus hiljem kriisi hoopis teisel põhjusel kui minu inetus. Või õigemini tuleks küll öelda, et põhjuse põhjus oli ikka see.
Nimelt leidsin ma enesele armukese ja petsin oma suurepärast meest. Ja nagu mu elus ikka, oli ka armukese leidmine minupoolse tegevuse tulemus, mistõttu süüdistadagi pole mul kedagi peale iseenda.
Kuna ma olin sisimas ikkagi üpris kurb sellepärast, et ma nüüd üleni inetu olen, otsustasin ühel Peteri lõunaune ajal, et proovin oma näo taas ilusamaks meikida, paar selfit teha ning netis kellegagi tutvuda üritada.
Leidsin ühe tutvumisportaali, kus proovisingi. Esimene tund tõi kakskümmend kaks tutvujat. Mõnega jäin mõneks ajaks kirjutama ja sõnumeid vahetama. Ühega kohtusin ja rikkusin ka abielu.
Ütlen otse, et oma mees on parem ja rohkem kui see üks kord ma teda petnud pole, ilmselt ei peta ka enam kunagi.
Mehele ma sellest ei rääkinud ega kavatse seda ka tulevikus teha. Mul oli lihtsalt vaja teadmist, et ka inetu naine saab jätkuvalt kätte mehe, kellele ta pilk peale jääb.
* * *
See kevad tõi mulle suure üllatuse. Lasteaia emadepäevapidu jäi eriolukorra tõttu pidamata, kuid õpetaja saatis kõigi meilile foto portreest, mille laps lasteaias oma emast oli joonistanud. Peteri pilt minust oli ilus ning selle all oli mu poja veidi konarlike trükitähtedega kiri: „Minu ilus ema”.
Esimest korda elus tundsin end tõesti ilusana.

Irma jutu pani kirja
Maria Johanson