Saatus: Ööklubist ja purjuspäi sai alguse oluliseim suhe mu elus

Üksainus öö võib muuta kogu su elu. Aga sellest, mida miski kaasa on toonud, saab teada alles väga palju hiljem.

Kaire oli lihtsalt üks noor naine. Tõtt öelda, ma ei saanudki väga aru, miks ta minuga kaasa tuli, kui ma teda ööklubist enda juurde meelitasin.
Tegin seda pigem niisama, mitte tõsimeeli uskudes, et ta tulla võiks. Ta tundus liiga heana isegi täis peaga ning sellest tulevate filtritega mu enesehinnangu ees. Ja kindlasti ei tundunud ta sellise naisena, kes võiks purjus mehega esimesel kohtingul voodisse sattuda.
Ega sattunudki. Ja seda vähem saan ma aru, miks ta tuli. Jah, palusin põlvili. Aga see oli rohkem sõpradele näitamiseks. Aga daam võttis seepeale oma mantli ja tellis takso. Jah, just, tema mulle, jättes sellega peaaegu mulje, et tema viis kaasa minu, mitte mina tema.
Ent tol ööl Amigos alguse saanud kummaliste sündmuste jada polnud veel läbi saanud. Niisiis, see naine – mis naine! Ingel, kuninganna, – sisuliselt saatis mu koju, jättis takso ootama, aitas mul minu korterisse jõuda ja lahti riietuda, saatis voodisse ning andis põse peale musi.
Milline võhivõõras naine nii käituks? Vast ainult korterivaras, oli mu viimane mõte enne uinumist. Aga mul oli nii sügav joove, et mul oli sisuliselt ükskõik.

Turvaliselt koju toodud
Igatahes varas, röövel ega mõrtsukas see naine polnud. Kui ma ükskord üles ärkasin, leidsin end turvaliselt oma voodis, sündsalt pesuväel, riided sündsalt toolil ning rahakott alles.
Klubis käimisele viitasid peavalu, üks joogitšekk ning huulepulgajälg mu põsel.
See jälg elavdas ka mälestused. Oli üks naine... Ilus. Olin ta ees põlvitanud ja teda enesega kaasa anunud.
Ja tema, ilmselgelt, oli ka tulnud. Edasi olid jälle mälulüngad. Pesu mu seljas viitas sellele, et lisaks tulemisele oli ta ka läinud.
Aga kes ta oli, kust ta tuli ja eriti – kuhu ta läks. Mõtlemist oli palju. Läbi udu meenus, et kaunitar oli tellinud takso ja seega ilmselgelt maksnud ka arve.
Sellest piinlikuvõitu faktist sai mu plaan. Kuna ma mäletasin taksofirmat, kuhu ta täiesti vanamoodsal moel helistanud oli, võtsin pärast kainenemist ja söömist ette detektiiviaktsiooni. Mäletasin, et ta oli helistanud sinna firmasse justkui vana tuttav.
Helistasin minagi ja rääkisin oma loo ausalt ära. Et jäin võõrale naisele võlgu ja mul on seepärast häbi. Ja et ega ma daami numbrit ei küsi, aga enda oma jätaksin küll. Ja et kui äkki oleks see kena inimene nii lahke ja mulle enesest märku annaks, siis hüvitaksin suurima heameelega oma võla.
Et Kaire mulle sõnumi saatis, oli järgmine ime. “Ära arve pärast muretse!” seisis seal.
Loomulikult helistasin talle kohe, vabandasin oma täispäise bravuuritsemise pärast ning küsisin, kas ma tekitatud olukorra eest tänamise mõttes õhtusöögi tohin välja teha.

Kolm kuud suhet ja pulmad
Sellest õhtusöögist sai alguse meie suhe, mis kestis kolm kuud. Miks ta edasi ei kestnud, ei sõltunud jälle päris minust.
Kaire andis ühel õhtul teada, et temal on vaja sõita mõneks ajaks Londonisse tööle ning et tema arvates on meie suhe veel nii noor, et võiksime anda teineteise vabaks. Kui tahame teineteist taas üles otsida, on mõlemal see võimalus.
Jälle väga mõistlik mõte, kas pole? Üldse oli Kaire hämmastavalt mõistlik noor naine ning ma tundsin korduvalt, et see võikski olla see päris ja suur armastus. Aga selle väljaütlemiseni ma ei jõudnudki.
Lootsin väga, et ta otsib mu Londonist tulles üles. Aga ta ei teinud seda. Ja mina ei tahtnud olla pealetükkiv. Pidasin temast selleks liiga palju.
Nii juhtuski, et järgmine kord nägin Kairet pulmas. Olukord kahjuks ei soodustanud talle tunnete avaldamist, sest tema oli pulmas pruut, mina aga peigmehe kooliaegne pinginaaber.
Meie mõlema jahmatus oli suur. Aga me mõlemad oleme piisavalt vaikse loomuga ning head tunnetevarjajad, nii et soovisin õnne ja liikusin edasi.
Sel õhtul ja sõbra pulmas ma ei joonud. Mitte tilkagi. Tundsin, et see on viimane, mida Kairele võlgnen – et ta mind jälle täis peaga ei peaks nägema. Olin viisakad tunnid kohal, seejärel läksin koju. Ja ei joonud ikka midagi peale tee. Vaatasin aknast pilvi ja mõtlesin oma mõtteid.

Esimest korda elus ­sisetunne
Ma polnud pinginaabriga suhelnud juba mitu aastat. Nüüd aga avastas Riho, et me võiksime taas lävima hakata ning järgmise jahmatuse osaliseks sain ma siis, kui Riho mind nende tütre sünni järel ristiisaks kutsus.
Väikest Sofiat nähes haaras mind paanika. Sellist kena pontsakat last olen näinud oma lapsepõlvealbumist. Ja oma õe omas. Ja oma ema omas. Kaire on pikk ja kõhn, Riho samuti. Mina olen rohkem lühike ja kui ma just kõvasti trenni ei tee, kaldun kergesti ümaramaks minema. Lapsest saati.
Vaatasin Sofiat tõsisemalt. Väga tõsiselt. Silmad, nina, lõug… Kuhu pidin ma peitma enda omad?
Teadsin, et pean leidma võimaluse Eestist lahkuda. Sofia ju kasvab ja kui mu sisetunne on õige...
Mul oli esimest korda elus sisetunne. Varem ma ei teadnud, et selline asi on olemaski. Nüüd oli see minul ja sündmustest ette rutates võin öelda, et see osutus ka õigeks.
Muidugi ei läinud ma Eestist kuskile. Teadmine Sofiast oleks mind hoidnud kinni kus tahes, saati veel mu armsal kodumaal.
Pinginaaber kutsus mind ikka aeg-ajalt kuhugi. Peamiselt endale külla, nende perepidudele, suvilasse grillima. Lubas mulle naise aidata sebida ja tutvustas mind mitmele kaunitarile. Mul ei jätkunud nende jaoks silmi, nägin üksnes Sofiat.
Tema ilusat ema muidugi ka. Aga Kaire tegi alati näo, et teab mind üksnes mehe sõbrana ning minulgi ei sobinud kuidagi näidata, et meid on kunagi midagi sidunud.
Liiatigi oli Riho minust ka majanduslikult edukam. Minul oli küll hästi makstud töökoht, temal aga terve tarkvarafirma. Minul oli kena kahetoaline korter, laenuga uusarendusse ostetud, temal maja ja korter, suvila lisaks – ja vist lausa ilma laenuta.
Lisaks oli ta Kaire mees ning riigi ja inimeste teada Sofia isa. Kas ka enese? Jälle miski, mida ma ei teadnud.

Mu maailm purunes
Sellega oleks see lugu võinud jäädagi, kui pole juhtunud midagi tõeliselt kohutavat. Kaire ja Riho, kellest järgneva kaheksa aasta jooksul olid saanud mu head sõbrad, hukkusid ühel päeval ja autoavariis.
Sofia polnud nendega. Mu maailm purunes jälle, kui ma sellest kuulsin. Teadsin, et ma ei pruugi enam kunagi Sofiat näha. Polnud kuigi kindel, et emb-kumb vanavanemate paarist hakkaks suhtlema hukkunud poja või väimehe kunagise pinginaabriga, olgugi too au poolest maailma armsaima tütarlapse ristiisa.
Kaalusin, kas ja kuidas sobiks pakkuda majanduslikku toetust. Mõlemad pensionäridepaarid olid veel küllalt noored ning Eesti mõistes üle keskmise jõukad. Kas ma jälle ei tee midagi, mõtisklesin endamisi. Mis mees ma olen? Aga teisalt – mida sellises olukorras teha olekski?
Kui minuga notaribüroost ühendust võeti ning testamendi avamisele kutsuti, olin taas väga jahmunud, kuid loomulikult ma läksin.

Miski, mis jääb saladuseks
Ent see jahmatus polnud midagi selle kõrval, mis ma seal sain. Nimelt olid mõlemad vanemad pärandanud oma vara tütrele – mis oli igati loomulik, tütre eestkostjaks aga oli tungivalt soovitatud mind.
“Mida tähendab eestkoste?” suutsin ma kokutada.
“See tähendab, et teil tuleks lapse eest vastutada, teda kasvatada, tema vara eest vastutada, vajadusel sellest kohtule aru anda,“ selgitas notar. Rääkis sellestki, et ma loomulikult võin sellest keelduda ja mida kõike veel.
Muidugi ma ei keeldunud. Ma ei tea, mida vanavanemad tundsid. Olles üles kasvatanud nii võluvad ja diskreetsed inimesed, nagu olid olnud Riho ja Kaire, olid nemadki vaiksed ja viisakad. Mõlemad naised pühkisid silmi, vist mehedki. Mul endal olid silmad täiesti pisaraid täis.
Sofia, minu Sofia… Kas tõesti ka minu tütar? Aga vähemalt minu kasvatada. Kuidas pidin ma selle vastutusega toime tulema? Kas ma üldse oskan väikest tüdrukut kasvatada? Liiatigi olukorras, kus ta oli kaotanud oma vanemad? Midagi sain ma siiski teha. Kohe ja praegu.
“Kas me tohime jääda Sofiaga teie kõigiga suhtlema?” suutsin ma küsida. “Ta kaotas vanemad, aga siis oleksid tal vähemalt vanaemad ja vanaisad alles.”
Sain küsides aru, et midagi olin ma siiski õigesti teinud. Jää sulas ja vanapaarid tulid minu juurde.
Sealsamas notari juures sõlmisime me hulga kokkuleppeid. Kui notar aru sai, et me ei vaja nende temapoolset kinnitamist, suunas ta meid vaikselt ja viisakalt büroost välja.
Eestkoste kinnitamine seisis veel ees, kuid ma teadsin, et me teeme koos Sofia elu nii heaks, kui me suudame. Ehkki me ei saa kunagi korvata seda, et hooletu autojuht vastassuunavööndisse kaldus ning tema vanemad elust lahkusid.
Sellest on nüüd möödas neli aastat. Sofia kodunes minu juures kergelt. Olen teinud kõik, et tema vanemate mälestust elus hoida ning varjanud fakti, mida endiselt tean üksnes mina. Kui elus olevast kolmest vanavanemast keegi midagi ka aimab, pole see kunagi jutuks tulnud.

Rauno jutu pani kirja
Maria Johanson