Saatus: Ootamatu otsus päästis abielu

01.05.2022 22:20
Anne-Mari Alver Illustreeriv foto
Kommentaarid
2
Foto:

Maha jäetud abielunaine Carmen tundis, et pind kaob jalge alt. Ometi suutis naine leida eneses jõudu midagi ette võtta.

Carmen tunnistab, et ei unusta seda õhtut kunagi – nii kurb oli talle teadmine, et tema mehe jaoks oli nende abielu läbi saanud. Saanud läbi millalgi määratlemata minevikus, kunagi ammu...
Ainult et varem polnud mees pidanud vajalikuks sellest naisele rääkidagi. Nüüd põhjendas ta seda ebakindlal toonil, et oli arvanud, et naine teab seda ehk niigi või tunneb ise samamoodi.
Aga ei tundnud. See suhe oli olnud Carmeni jaoks kõik. Lastest olid vahepeal saanud täiskasvanud, kuid esimese lapse sünni järel koduseks jäänud ema oli kaotanud pea kõik muud kontaktid maailmaga. Peale mehe, kes, nagu selgus, oli juba kunagi ammu kaotanud kontakti temaga...

Korraga kõigest ilma
„Ma istusin akna all ja vahtisin välja,” meenutab Carmen. „Vihma sadas ja mina nutsin. Ma ei pidanud kellegi eest pisaraid varjama ka, sest mees oli läinud välja. Kusagile sinna, kus teda ootas naine, kes pidi peatselt astuma minu asemele ja saama tema abikaasaks. Luuletaja, oli mees öelnud...”
Carmeni akna alt jooksis mööda punt laigulistes mundrites noori ja oma üllatuseks märkan Carmen, et mõned neist olid noored neiud.
Eneselegi ootamatult tundis kaunis koduproua, et on sõdurneidude peale kade. „Neil on kogu elu ees... Jooksevad, paugutavad püsse, võib-olla leiavad armsama, lähevad tööle, saavad lapsed... Aga mina? Kas minu eluga on nüüd kõik? Mees on leidnud teise...” Haridustee jäi aastaid tagasi poolikuks, pealegi õppis Carmen eriala, kus vahepealsed aastad olid toonud nii palju muudatusi, et toonase haridusega polnuks ka diplomi korral enam midagi peale hakata.
Korraga meenus naisele, et maja, milles ta üle kahekümne aasta usina perenaisena askeldanud oli, kuulus nende abiellumise ajal ju mehe vanematele... Olles seega abielueelne vara, millega naisel lahutuse järel enam mingit seost pole.
„Kodutu olen ma siis ka,” taipas naine, kuid üldine kurbus oli juba nii suur, et uue löögi võttis vastu juba valust tuhmiks muutunud teadvus.

Nagu maha unustatud asi...
Paar järgmist päeva kulusid otsekui unes. Carmen pole kindel, kas ta hommikutel ja õhtutel vahetki tegi. Voodist tõusta ta ei tahtnud, rõivastuda samuti mitte, süüa ammugi mitte.
„Olin nagu üks maha unustustatud asi,” tunnistab ta tagasi vaadates. „Ebavajalik, hüljatud, mitte kellegi oma...”
Kui aga mees helistas ja ettevaatlikult küsis, kas tohib õhtul kodust läbi astuda, et mingid paberid kaasa võtta, sai Carmen korraga impulsi, mis ta tegutsema pani.
Öelnud mehele lakooniliselt, et „Millal sa enne koju tulekuks luba oled pidanud küsima?” lõpetas Carmen kõne ning sööstis ennast ja kodu erksamaks looma.
„Kaks tundi on piisavalt pikk aeg, et jõuda duši alt läbi käia, riietuda ja meikida ning silmapistvatest kohtadest tolm kokku tõmmata. Kohvi mul õnneks oli. Söögiga olid lood kehvad, aga sügavkülma unustatud pirukad annavad lõhna, mida mitte liiga süüviv nina vast-tehtutest eristada ei suuda...”
Igatahes, kui mees saabus, ootas teda kohvi ja pirukakuhjaga naeratav naine. Ilmselt vaid pisut kõhnem, kui mõned päevad tagasi, sest söönud polnud Carmen vahepeal suutäitki.
„Kohvi tahad?” viipas naine. „Mul on pirukaid ka!”
„Ootad kedagi,” küsis mees kahtlevalt.
Carmen naeratas. Ja taipas sel hetkel, et mehe niisugune küsimus viitab ebakindlusele, ehk isegi armukadedusele.
See tähendab, et... Veel on lootust! Kõik pole kadunud! Carmen nimelt uskus armu­kadedusse – et kui seda veidigi on, siis on suhetes veel särtsu.
„Mul on piisavalt aega, et sinuga kohvitada,” vastas ta malbelt.

Ettepanek neljale
Kohvilauas võttis enesest ootamatult lisajõudu leidnud Carmen ise kriitilise teema üles. „See lahutus... Mõtled sa seda ikka tõsiselt?” Naine tempereeris hoolikalt häält, et see kõlaks veidike lootusrikkalt.
„Miks sa küsid?” lõikas mees kärmelt vastu. Ja Carmen tundis, et see mäng pole tõesti veel läbi.
„Mõtlesin, et me peaksime kohtuma ja koos asjad selgeks rääkima,” ütles ta. „Sina ja mina ja luuletaja ja... Sa ju ei pahanda, kui minu kõrval seisab samuti keegi, kes mulle pisut toeks on?”
„Kes?” küsis mees järsult. Carmen hingas sügavalt sisse. Tal polnud vähimatki aimu, kes. Aga talle meeldis, et mees seda küsis.
„Siis tutvute,” vastas ta ja naeratas ühe suunurgaga.
Mehele olukord ei meeldinud. „Aga millest me peaksime sellise seltskonnaga rääkima?” küsis ta.
„Kõigest,” improviseeris Carmen. „Kuidas me edaspidi suhtleme. Mis me lastele räägime. Ja sõpradele. Kuidas me jagatavat maist vara jagame ja nii edasi.”
„On sul maise vara suhtes ettepanekuid?” küsis mees ettevaatlikult.
Carmen tundis end turvaliselt. „Ma arvan, et siin on praktiliselt kõik ju sinu ostetud... Ma olin lihtsalt ülalpeetav naine,” ütles ta lihtsalt.
Ta oli arvestanud õigesti. Mehes käivitus hetkega kaitseinstinkt. „Sa jäid koju meie laste pärast. Ja meie kodu pärast,” vastas mees tõsiselt. Just nii kindlalt, just sellise mehena, nagu Carmen teda kõik need aastad tundnud oli. Ja armastanud...
Ah, et ma nüüd sentimentaalseks ei muutuks, manitses naine end enesedistsipliinile.
„Niisiis, kohtume?” küsis ta.
„No kui vaja,” jäi mees veidi ebakindlalt nõusse.

Kas seal tulistamist on?
Nad olid kokku leppinud kohtuda neljakesi täpselt nädala pärast ühes väikeses restoranis. Nüüd tuli Carmenil lahendada keeruline olukord – kust leida enese kõrvale mees?
Tramp-tramp-tramp, möödus sõdurnoorte punt jälle ta maja eest.
Korraga Carmen taipas. Ta läheb kasarmusse! Seal on palju mehi ja mõni ehk on valmis tulema ja osalema ühes näitemängus...
Naine ei kaotanud enam hetkegi. Ta värskendas välimust, piserdas enesele pisut parfüümi ning tõttas kasarmu poole.
Valveputkas istuv mundris neiu ei saanud temast esimese hooga mitte midagi aru. Kui aga aru sai, lõi üle näo särama.
„Teeme ära!” hüüdis ta rõõmsalt. „Kui poisid ei julge, tulen ma ise! Ega sa ju ei öelnud mehele, mis soost su kaaslane on?”
„Ei öelnud jah,” muigas Carmen. „Ma ei tulnud selle pealegi, et see võiks eraldi teema olla.”
„Lähme nüüd, otsime sulle ühe kena poisi,” säras valvurinäitsik edasi.
„Randel...” kaikus ta hääl hetke pärast kasarmu koridoris.
Randel tuli. Kaks meetrit pikk, või veelgi enam. Laiguline sõjaväemunder seljas nagu neiulgi. Carmen mõtles endamisi, et kui selline tänaval vastu tuleks, hoiaks ta vist pisut kõrvale.
Aga neiu nimetas teda „vennaraasuks” ja võttis tal korraks isegi käest kinni.
Randel polnud esimese hooga kuigi vaimustuses, et teda „kusagile näitemängutolaks” tahetakse saata, kuid leppis siiski olukorraga.
„Ma tulen, aga erariietes,” ühmas ta lõpuks. „Kas ma pean turvama ka? Kas seal tulistamiseks võib minna?”
Carmen vaatas teda juhmistunud pilgul. „Ma ei usu,” ütles ta ettevaatlikult.
„Keegi ei usu, enne kui laibad maas on,” ühmas poiss.
Valvurineiu, kes oli Carmeni loost ülikiired järeldused teinud, kirjeldas juba stsenaariumi oma pilgu läbi: „Ja vaata, et sa tal kätt ümber hoiad ja igati armunud näoga oled,” kamandas ta Randelit. „Eesmärk on panna ta mees aru saama, kellest ta ilma jääb!”
Paremini poleks ma isegi osanud sõnastada. Ega julgenud, mõtles Carmen.

Midagi hoopis plaanimatut...
Nelik-kohtumisele minnes oli naisel süda kurgus ning nädalatagusest energiast polnud järel riismeidki.
Nad olid Randeliga leppinud kokku, et kohtuvad varem ühel tänavanurgal, et siis koos minna.
Sõjaväelane oli määratud ajal kohal, roos näpus. „Õde pani kaasa?” küsis Carmen.
„Ta on relvaõde, aga muidu jah,” ühmas Randel. Mõtles hetke ja küsis siis: „Kuule, kas me natuke liiga võõrad ei ole, et suuta armunud muljet jätta?”
Carmen leidis enesest taas jõudu. „Me oleme veidi häbelikud,” naeratas ta ja libistas käe Randeli käevangu.
Carmeni mees ja tema luuletaja olid juba kohal. Oma üllatuseks tõdes naine, et nooruke rivaal oli hoopis teist tüüpi, kui ta arvanud oli. Carmen oli oodanud daami, vampi või tibi, kuid ta mehe kaaslane oli pigem folgiusku „märsilohistaja”.
Isegi õla ja küljega tundis Carmen, et Randeli häbelikult ükskõikne hoiak on asendunud mingi muu tundega. Luuletajat vaadates sedastas Carmen, et too on unustanud oma pilgu sootuks võõra mehe silmadesse...
* * *
„Teatud mõttes kukkus see õhtu kolinal läbi,” muigas Carmen. „Kurat teab, mis oli toimunud minu mehe ja märsilohistaja vahel, aga sel tunnil jäeti konkreetselt maha minu mees. Meie kõrval oli alanud mingi protsess, mis oli suurem või võimsam kui keegi iial plaanida suudaks.”
Carmen ja tema ikka veel seaduslik abikaasa sõid ja jõid veini, võtsid kohvi kõrvale piisa konjakit ning tõdesid, et mõlemal võiks ju olla põhjust lahutuse soovimiseks, ent põhjusi mitte lahutada on märkimisväärselt enam.
Jah, nad jäid kokku. Ent ometi on nende elu nüüd paljus teistsugune. Seni koduseinte vahele kinni jäänud Carmen liitus oma mehe (ja ilmselt ka iseenda) jahmatuseks vabatahtliku kaitseüksusega. Kutsujaks valvurineiu, kes tegelikult polnud ei lesbi ega ka Randeli õde, lihtsalt üks abivalmis ja sõbralik hing ning veendunud militaarlane.
Kui Carmen õppustel käib, on tema mees sellest veidi häiritud. Ikkagi nii palju võõraid mehi ja Randel ka veel... Ning naine on kindel, et just see kerge häiritus on nende abielu püsimise kõige kindlam pant.



Vaadatud 872 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Carmen Fritzon Mägger.

Eva Braun oli kuuldavasti kah oravate ühingus !

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi