Saatus: Peaaegu kriminaalne lugu...

34-35aastastena olime oma kahe koolipingist saati sõbrannaga kõik juba nii abiellunud kui lahutanud.

Nemad mõlemad lapsevaemad ja teisel katsel (üks õnnestunult, teine mitte nii väga), mina ainukesena jätkuvalt üksi...
Enese meelest polnud mu elul pärast lahkuminemist häda midagi. Napilt neli aastat kestnud abielus me lapsesaamiseni ei jõudnudki, kuigi aina lootsime. Vahetult pärast lahutust kahetsesin väga, et see ei õnnestunud. Ajaga hakkasin aru saama, et ju saatus teadis, mis meile mõlemale parem on. Sest tagantjärgi sai seda selgemaks, kuivõrd erinevad inimesed olime... Ja kes teab, kuivõrd tema oleks oma uue perekonna kõrval meie lapsest hoolinud, või kuidas oleksin mina üksikvanemana hakkama saanud. Kõnelemata sellest, kuidas oleks lapsele meeldinud olla üksikema kasvatada, või olgu ka võõrasisaga...

Sõbrannade meelest olin vanapreili tüüpi
Ju üksjagu olingi. Kuigi nn tahtjaid ju leidus ja ega ma suisa nunnakasinust kah viljelnud, aga ei juhtunud kokku ühegi sellisega, kellega oleksin tahtnud päris ühe katuse alla jäädagi. Sest siis tahtnuksin ma tingimata ka emaks saada, aga sõbrannade praktika tegi ebakindlaks.
Üks neist, see õnnelikum, ei varjanudki, et abiellus nö materiaalsel pinnal, ja see ei häirinud teda sugugi, et tema tütrele oli see töökas ja ontlik mees sisuliselt just „võõras isa” – ei teinud lapsest suuremat väljagi. Teine armastas oma uut meest (mu meelest tahumatut loru) mis kole, ta poega too aga lausa tõrjus... Ilmaski ei lähe meelest, kuis poiss (10aastane) kord minu kuuldes palus: emme – las onu Jaak läheb ära... Aga ema vaid naeris: jäta, mis sina oma lapsearuga ka taipad! Nii käisid mõlemad sõbrannad mulle vahel lausa närvidele oma korrutamisega: kui kaua ja mis printsi sa ootad.
Ei oodanudki, mõtlesin tihti päris asjalikult, et aastad lippavad – lõpuks peaksin ikkagi mingi konkreetsema otsuseni jõudma. Sest ka ema, kes mul siis veel ainsana alles oli (ja mitte enam hiilgevormis) õhkas ikka, et ärgu ma üksi jäägu, meie esiisade tubli talumajapidamine vajab peremehekätt jne. Kuni siis, justkui märk kõrgemalt, tutvusin ühes juhuslikus seltskonnas mehega, kellega sestsamast õhtust suhtlema jäimegi.
Ise kah ei tea, miks ta mulle nii sügavat muljet avaldas, aga see oli kohe nagu selge mõlemale, et vastastikune tõmme (nagu tänapäeval väljendutakse) on midagi erilist. Aina erilisemaks läkski, aga kui mõlemad vastastikku armuavalduseni jõudsime, tunnistas ta ausalt, et... on praeguseni veel ametlikult abielus!

Püüdsin küll, aga mõistus vaikis
Esimese hooga oli minu jaoks asi sellega otsustatud – mitte kordagi elus polnud ma isegi põgusas suhtes olnud ühegi abielumehega. Kui too nüüd aga jutustas, et tegelikult elavad nad naisega ammu nagu naabrid, lasteta, aga naine ei anna lahutust, kuna käib keeruline varajagamise-sõda. Et naine on lihtsalt kiuslik: nagu koer heintel – ise ei söö, aga teistele kah ei anna, jne. Mu sõbrannad olid hullus vaimustuses: oota, mis saab, ära seda võimalust käest lase, jõukas ju, ja saad lõpuks õige lapse isa...
Sel viimasel argumendil oli mu peale isemoodi vastupandamatu mõju, aga mis siin pattu salata – lihtsalt olin nagu ära tehtud, ei tahtnudki sest võrgust välja murda. Nõnda sai minust sõna otseses mõttes armuke, ja keelitasin oma mõistusenatukest palju tahes – ei aidanud. Aina armunum olin ja aina roosamates pilvedes heljusin. Pealegi – juba ammu polnud mul olnud sellist meest, kelle tulistesse tunnetesse nii kaljukindlalt uskusin.
Kui teda emale tutvustasin, olin hämmastunud tema reaktsioonist. Ise ajas mind pidevalt mehele, aga nüüd oli väga reserveeritud, suhtus tulevasse väimehesse jaheda valvsusega, märkides: ärgu ma enne õhtut hõisaku... Mulle oli see nagu hane selga vesi – olin kindel, et lahutus on tal ju peaaegu käes.
Aasta õnne läks kui linnutiivul, mis aga ikka edasi lükkus, oli see lahutus: kord oli naine haige, kord mees ise oma äriasjadega ülimalt hõivatud, jne. Päris koos me ei elanud, ajuti olime üsnagi pikalt lahus, kuna tema elas pealinnas, mina provintsis. Tuli järgmine suvi, mil ta esmakordselt terveks puhkuse ajaks meie tallu jäi. Ema säilitas jätkuvalt distantsi, kuni leidis vabanduse, et peab Lõuna-Eestisse minema oma õetütre lapsi hoidma. Tulevane väi kinnitas talle hüvastijätul õhinaga, et tema naasmise ajaks hakkame arutama, kuis just ses meie talus pulmad peame, sest selleks ajaks on ta seaduslikult vaba mees – meil ei pruugi teda häbeneda... Mina õnnelik, et lõpuks ometi saab elu ristiinimese moodi paika.
Paradiislik suvi, „pomm-uudisega”...
Vahva oli kahekesi nagu talupidajaiks olla. Tõeline mees, kuldsete kätega: muudkui rahmeldas, aina plaanides – siin muudame seda, seal uuendame toda... Pealegi ise maal kasvanud, tahtnuks ta ammu elu sisse seada maal, ja see meile just õige kodu. Olles sama varianti kunagi enne tedagi kaalunud, kuulasin särasilmi, ette uhke, et küll mu ema veel näeb! Kuni siis, ühel ilusal lehtlaõhtul, kui hakkasin pärima, kas ja miks ta ses lahutuses nüüd lõpuks nii kindel on, tunnistas ta mulle kavala näoga: tal on plaan, kohe kuupäevaliselt, mil ta naisele pomm-üllatusena ära tõestab, et too teda petab!
Kuigi seni polnud ta oma nai­ses kunagi mitte midagi kiitnud, siis tolle truudusetusest polnud küll kordagi juttu olnud. Polnud vajagi teda keelitada, et ta mindki sellesse „pommi” pühendaks – ta tegi seda vaimustusega, kogu oma olemusega ette nautides, jutustades järgmist. Tal on üks poissmehest sõber, kes on ta naisele alati meeldinud, kes temale aga ammustest aegadest mõnegi teene võlgu, ja nüüd, nende tasumiseks... Too kutsub tema naise kohtama, et nagu mingil teemal nõu küsida, viib ta kohvikust oma korterisse (kus vastavad „jäädvustusseadmed” juba paika pandud), kostitab teatud (!!!) veiniga ja viib ta siis voodisse... Neil sõbraga täpselt kokku lepitud päev ja kellaaeg, mil tema siis neile parajal hetkel „peale satub”. Leidku siis naine kuskilt veel see kohus, mis vääraks tema truudusetuse kui fakti!!!
Mõneks hetkeks oli mul tunne, et vist sain meeltesegadus­ataki, justkui ei taibanud, kus olen või mis sünnib. Tänu sellele ei suutnudki muud kui olla haudvait. „Nohh? Nohh? Kas nüüd usud?!” kuulsin siis nagu läbi vati. Ju lihtsalt alateadvus hoidis mu püsti, aitas välja minna, midagi nagu toimetada. Kui ta siis mu juurde tuli, ütlesin vaid midagi sellist vast, et olgu, kui sa nii arvad... Õnneks jäi mulle täpselt mällu see kuupäev, mil „etendus” pidi toimuma – aega oli veel kuus päeva...

Jõudsin õigeaegselt meetmed võtta
Mina polnud ta naist iialgi näinud, aga ühe mu sõbranna tuttav töötas nende firmas ja teadis teda väga hästi – enamat polnud meil sellest kunagi juttu olnud. Nüüd leidsin järgmisel päeval paraja hetke, helistamaks sõbrannale, et kutsugu mind linna, mõelgu välja mingi häda, milleks ta kohe mind vajab – küll pärast seletan. Kaks päeva hiljem tuli talt kõne just mu tulevase juuresolekul... Mängisin hästi ehmatust ja ähmi, et pean kohe paariks päevaks pealinna sõitma – sõbranna murdis jalaluud, ta mees on väljamaal ametisõidus, pean ta lapse meile tooma – enam päris ei mäletagi... Jumal tänatud, et mees kaasa ei kippunudki, rahustas aina: ärgu ma muretsegu, ta on ustav majapidaja, ainult helistagu ma, mis ja kuidas.
Lühidalt: sõbranna viis mu kokku selle tuttavaga, kellelt sain tulevase „truudusemurdja” kontaktandmed. Kui alustasin oma vabandusi, et ta mind ei tunne, aga pean talle rääkima midagi eriti olulist, lausus meeldiv hääl väga rahulikult, et teab küll, kes mina olen, ja pole tal midagi kokkusaamise vastu. Kohvikus ootas mind väga otsekohese pilguga väärikas daam (minu määrangute põhjal ini­mene, kes pelgalt oma olekuga sisendab rahu).
Jutustasin talle kõik täpselt ära, ja sain ise kuulda veel palju üllatavamaid asju. Ta mees oli alati elanud ühe naise juurest teise juurde, temast lahutamast keeldub, kuna nende äri kuulub, ja kuulus naisele juba enne nende abiellumist. Kuna temal on mehe rahalistest pettustest nüüd küllalt, ju selles hirmus sai ta „hambusse” minu kui järgmise potentsiaalse sponsori... Väga ausameelne sellest tõeliselt sümpaatsest inimesest, sest lõpuks mainis ta vabandades: mitu korda olevat ta mõelnud ise mind kohtama kutsuda, hoiatamaks, kellega mul tegemist on, aga ikka edasi lükanud...
¤ ¤ ¤
Mu armastus nuttis nurgas, aga sel polnud enam tähtsust. Maale tagasi sõitsime koos – oleksite pidanud nägema „meie mehe” reaktsiooni, kui kahekesi lävel seisime: midagi nii hädist ja vastikut tuleb harva ette! Tänu igasugu ebameeldivatele mõttevahetustele ja asjaajamistele hoidsime asja kriminaalkroonikasse sattumise siiski ära.
Oma lahutusega oli mees nüüd sedamaid päri, sest polnuks, oleks välja urgitsetud veel mustemaid afääre tema minevikust. Au naisele, kes püüdis temast seitsme abieluaasta kestel inimest teha, aga ei suutnud.
Temaga lävime tänini, seda meest ei meenuta (putkas kuskile piiri taha, nagu analoogilistel juhtudel ennegi). Enese tobeduse pärast on häbi... Õigus asjatundjatel, kes osutavad: kõige lollimaks võivad naised armastuse ajel minna eas 30-40ni. Enesest poleks seda eales uskunud, aga näe...

Elise jutu pani kirja
Imbi Käbi