Saatus: Suitsusaunast mehele

06.01.2019 11:00
Imbi Käbi Illustreeriv pilt
Kommentaarid
4
Foto:

Istusin alumisel ­lava­-laual ja valmistusin just šampooni pähe hõõruma, kui korraga tekkis tunne, et ma pole siin üksi.

Kargasin püsti ja nägin, et keegi on ülemisel laval kõhuli. Kiljatamast hoidis mind ainult ülim ehmatus, ja jänese julgusega käratasin kohe: "Kes siin on?!" Sellepeale kostis lavalt unine: "Kuule, aita... küüri mu selga..." See oli mees!

Augusti hilisõhtu oli must kui tint
Neli aastat tagasi, veel tugengipõlves, sain esimest korda elus näha, mis asi on suitsusaun, kui ema pealekäimisel lõpuks ühele meie kaugest sugulasest tädikesele Setumaale külla sõitsin. Kuna pidin sinna paigale jääma rohkem kui päevaks-paariks, läksin seda mustunud monstrumit kui ainsat eneseharimiskohta lähemalt uurima. See osutus madalaks, tillukese aknaga korstnata majakeseks, kust suits ja ving kütmise ajal uksest välja lastakse ja siis vihtlemisega pihta hakatakse. Suitsust läbiimbunud seinapalgid lõhnasid küll meeldivalt, aga kui ette kujutasin, kuidas selles tahmases pimeduses pesemine käib, ega siis eriti ei meelitanud küll. Aga juba teisel päeval pani tädi suitsusaba saunast lehvima ja seletas mulle, et tavaliselt käivad mehed enne ära, kui veel kangesti kuum ja ehk liiga suitsune on, pärast on siis naiste kord. Kuna selle pere saun oli külas üks vähestest säilinutest, siis olevat saunalisi tädi sõnutsi vahel pool küla.
Kui meeste möirgamine lõpuks vaibus ja kiljuv seltskond selle asemele asus, oli juba suur pime käes. Augusti hilisõhtu oli must kui tint ja selles saunas polnud mingit valgusallikat, sellepärast ei kujutanud hästi ette, kuidas ma nii suure kambaga sellesse hütti üldse ära mahun. Ütlesin tädile, et pelgan kuumust ja võõraid ning lähen parem pärast päris üksi. Tädi sai aru ja oli nõus. Kavatsesin küünla kaasa võtta, aga selle mõtte laitis tädi maha - et siinkandis nii ei tehtavat, et või neid saunasid sedasi vähe maha põletatud on jne. Ajasime tükk aega maast-ilmast juttu. Viimasedki saunalised olid ammu lahkunud, kui sukeldusin musta kuumusesse ning hakkasin mälu järgi oma kausse ja šampoone valmis seadma.
Olin enese juba korralikult "vahtu löönud", kui silmad vähehaaval harjuma hakkasid, nii et lava kontuure ja kogu sisemust mingil määral hoomasin. Istusin alumisel lavalaual ja valmistusin just šampooni pähe hõõruma, kui korraga tekkis tunne, et ma pole siin üksi. Kargasin püsti ja nägin, et keegi on ülemisel laval kõhuli. Kiljatamast hoidis mind ainult ülim ehmatus, ja jänese julgusega käratasin kohe: "Kes siin on?!" Sellepeale kostis lavalt unine: "Kuule, aita... küüri mu selga..." See oli mees!

Ihualasti marjapõõsate vahel
Kiirusega, mille välja tormates saavutasin, lõin Guinnessi rekordi põrmu. Kõigepealt litsusin tare poole, aga siis taipasin, et olen ju ihualasti ja tädi meespere sellal just õhtustamas. Võtsin suuna sauna taha aeda ja kükitasin värisedes marjapõõsaste vahele. Saunast ei kostnud ainsatki heli. Aegamööda rahunesin maha, lugu tundus isegi naljakas, aga ma ei suutnud välja mõelda, mida teha. Kui jahedus juba lõdisema võttis, otsustasin lauta hiilida, lootuses, et ehk leian sealt mõne tädi kitli. Aga ma ei jõudnud oma plaaniga veel alustadagi, kui sauna uks kolksatas, üks pikk kogu väljus ja veidi ebakindlal sammul küla poole lontsis. Ootasin julgustuseks veel mõne minuti ja läksin sauna tagasi. Edaspidise eneseküürimise käigus otsustasin sellest tädile üldsegi mitte rääkida – mine tea, kas usubki, ja mis tähtsust sel ikka on.



Selles hääles kui kogus oli midagi tuttavat
Mu visiidi viimane päev langes kokku mingi kirikupühaga, mida sealkandi õigeusklikud väga au sees peavad. Tööd ei tohtinud teha ja naabreid muudkui saalis hommikust peale. Mehed jõid õlut ja vandusid valitsust, naised klatšisid neid, keda parajasti kohal polnud, ja tundsid huvi, kuidas mulle siis Setumaal kah meeldis. Kõige toimuva ehedus oli nii muljetavaldav, et ma ei luisanud sugugi, kui lubasin kindlasti jälle tulla. Siis nägin korraga pikka noormeest üle künka meie tare poole rühkivat. Küsisin tädi käest, kes see on. "A tuu?
Tuu um Mart, naabri Talina-tudeng," ja lisas kelmilt silma pilgutades, et "tuu" olla minu vastu huvi tundnud. Jälgisin, kuidas ta mehi tervitas ja nendega juttu puhuma jäi – nii selles hääles kui kogus oli midagi tuttavat. Kui aeda eemaldusin ja sõstrapõõsaste juurde asja tegin, tuli ta varsti õkva minu juurde. Küsis, kas võib mulle seltskonda pakkuda, kuna õigupoolest olla me juba tuttavad. Mu jahmunud ilme peale jutustas ta, kuidas nemad mõni õhtu tagasi koos kohalikust lapsepõlvesõbraga kõvasti õlut jõid ja kuidas sõber lõpuks leidis, et nüüd on paras aeg meile sauna minna. Leidnud tühja sauna eest, jäänud tema lavale tukkuma ja pidanud ärgates mind sõbraks, kes oli ta, nagu varsti selgus, reeturlikult sinna üksi põõnama jätnud. Alles siis, kui ma välja tormasin, jõudnud mu hääl temani ning ta hakanud pikapeale taipama, et tegu oli naisega. Muidugi saime mõlemad kõvasti naerda ja salamisi oli mul päris kahju, et temaga alles ärasõidupäeval õieti tuttavaks sain.

Sauna läheb ristiinimene ­ainult koos oma naisega
Lobisesime veel veidi, kui ta korraga tõsines ja ütles: "Olgu, kõik! On juba küllalt naerdud, nüüd tahan ma kui džentelmen küsida: kas tahaksid mu naiseks saada, sest siinkandis on niisugune seadus, et sauna läheb ristiinimene ainult koos oma naisega, ja meie oleme seal juba käinud?! Kuigi... õigupoolest ei tea ma ju su nimegi..." Siinkohal hüüatasin, et mis ta valetab - oma poolpommis aruga pöördus ju juba saunas minu poole "kuule, Aita..."
See oli uus naerukoht, sest nagu öeldud, pidas ta mind oma sõbraks ja pidas silmas aitamist. Alles täna hommikul saanud ta aimu, et saunas võisin toona olla ainult mina, sellepärast otsustaski "asja klaarima" tulla...
Kõik vahepealse võib vahele jätta. Sestpeale helistasime, kohtusime (paar korda ka Setumaal, kuigi koos saunas esialgu ei käinud!), ja natuke rohkem kui poole aasta pärast abiellusime. Nüüd on meil aastane poeg, ja suur unistus ükskord Setumaale kui mitte päris kodu, siis suvekodu rajada. Mõistagi saab selle juurde kuuluma suitsusaun, mille mu endine "Talina-tudeng" loodab oma kätega valmis ehitada, kuigi pelgab, kas ta sellega hakkama saab. Sest õigeid saunameistreid polevat enam peaaegu alles jäänud, aga saunaehitamine pole niisama – sinna tuleb oma hing sisse panna, sest sauna peetakse eriti sealkandis maagiliseks, peaaegu pühaks paigaks. (Muide, siiamaani tehakse seal saunale pärast pesemist tänukummardus ja uksele kolm ristimärki. Tädi sauna uksele on keegi need lausa kriidiga tõmmanud.)

Saunaloole lisandub uusi ­lõbusaid detaile
Kui arvestada, missugust rolli saun minu saatuses mängis, siis minul pole tema maagilisuses mõistagi mingit kahtlust. Nüüd teab seda lugu juba ammu terve küla, ja nagu vahest kuulen, on sellele aja jooksul aina uusi lõbusaid detaile lisandunud. Mis muud, kui – elagu saun! Ei mäleta, missugune poeet kirjutas eesti saunale ju lausa oodi: "Oo, eesti saun, ei ole sarnast, kui sina, terve ilma peal, sa oled kodune ja armas, sa oled tuline ja hea. Siis eriti, kui moodsad ajad sind veel ei ole rikkunud, siis on sus kivikattes pajad – nii ämbrit kümme, ja veel muud... " Rohkem ei tule meelde, aga tahan öelda, et see "ja veel muud", millega mina saunas kokku puutusin, on mind lõpmata õnnelikuks teinud!

Aita jutu pani kirja
Imbi Käbi

Vaadatud 2553 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
luuletus

Luuletus jätkub: "... nões, tahumata seinapalgid, kui peeglis valgus helgib neil. Ja kivid — olemuselt kalgid, on pehmeks teinud hõõguv leil. Ja keris ..." Jne.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi