Saatus: Targutasin end edukaks, kuid üksildaseks

„Tean hästi, et võtan teiste elude arvelt sõna seal, kus endal mure majas. Sõpradest jäin ilma, kuid ülemus andis ametikõrgendust,” tunnistab Monika.

Viimasel ajal tunnen enda ümber vaakumit. Kõik oleks nagu vanaviisi: teretame, suhtleme, kuid mu suhted ümbritsevatega pole enam südamlikud ja siirad.
Isegi Maarja, kes varem rääkis oma probleemidest, vastab nüüd küsimusele „Kuidas sul läheb?“ formaalselt ja kuivalt:
„Kõik on korras.“
Ja Nora (ta läks teist korda mehele, jälle ebaõnnestunult!)... Kui võtan nõuks talle soovitusi jagada, kuidas abikaasaga käituda, pöörab ta mulle vaikides selja.
Kõige rohkem hämmastas mind Inge. Mida ma siis valesti ütlesin? Lihtsalt selgitasin, et laste peale häält tõsta pole just parim kasvatusmeetod. Tema aga sai vihaseks: „Ära õpeta mind elama!“
Tunnen ju siiralt ümbritsevate käekäigu vastu huvi, süüvin nende probleemidesse. Vastuseks saan aga tänamatuse. Miks inimesed selliselt reageerivad?

Teooria ja praktika
G.B.Shaw on öelnud: “Kõige enam huvituvad inimesed sellest, mis neid üldse ei puuduta.“ Kuidas ma saan aga ignoreerida Maarja plaane oma kätega remonti teha? Ta on mu sõbranna ja ma lihtsalt pean teda aitama. Ei, tapeeti liimida ja lage valgendada ma ei oska... Ma saan aga aidata asjalike nõuannetega. Olen  sõbranna nimel valmis terve päeva internetist uusi seinte pahteldamise mooduseid otsima.
Asi pole selles, et mul midagi teha poleks. Asi on selles, et mul... pole mingit tahtmist enda korteris prahti kokku rehitseda. Jah, mul on katkised pistikupesad ja valgusti püsib laes ausõna peal, rääkimata pidevalt tilkuvast kraanist. Ja mis siis? Lähedast inimest aidata on hoopis tähtsam.
Ja ikkagi täitub süda kibeda solvumisega, kui Maarja tänu minu teoreetilisele abile omandab trellpuuri kasutamise oskused ning kõigile tuttavaile sellest uhkusega kuulutab. Unustades mainida, et mina selgitasin talle kasutamise eeskirju.
Siit moraal: kui teie nõuannet kasutanud inimene edu saavutab, kirjutab ta kõik loorberid eranditult enda arvele. Ärge proovigegi oma osa tema triumfis talle meelde tuletada – vastuseks ootab teid vaid pahameel. Kui teda aga fiasko tabab, olete süüdi teie – seesama südamlik sõbranna, kes talle halba nõu oli andnud.
Järeldus: meie huvi lähedaste tegemiste vastu polegi nii isetu, kui tundub. Kui inimesel pole soovi ja tihti ka julgust oma elu kontrolli alla võtta, hakkab ta aktiivselt teiste ellu sekkuma. Millegi olulise, globaalse ja väga altruistlikuga: nüüd kulutab ta ju oma aega mitte endale, vaid teiste hüvanguks. Tegelikult on selline teiste inimeste elus osalemine tavaline õigustuse otsimine oma tegevusetusele.

Miks meile ei meeldi targad ja ilusad?
Nora käis mulle närvidele: liiga ilus, liiga tark – ta rõhutas igal võimalusel, et tal on kõrgharidus. Selles oli midagi valet, globaalselt ebaõiglast: ei saa ju statistiliselt keskmine neiu olla täiuslikkus ise!
Siis sain aga teada tema saladuse. Vaatamata intellektile ja ebamaisele ilule ei vedanud Noral katastroofiliselt isiklikus elus. Kuidas oleksin saanud talle vaesekesele mitte kaasa tunda: esimene mees pettis teda, teine istub aga üleüldse tema kaela peal – otsib juba terve aasta tööd.
Hakkasin Nora jaoks meeste psühholoogia kohta käivaid artikleid korjama, rahustama vestlustega egaõiglasest saatusest. Ükskord tabasin end aga kummaliselt mõttelt: mul tekkisid ju Nora vastu soojad tunded samal hetkel, kui sain teada, kuivõrd ta... õnnetu on. Veelgi õnnetum kui mina. Ka minu mees pole ideaalne, kuid ta ei tee kõrvalehüppeid ja teenib korralikult. Kui enne Noraga tutvumist arvasin, et mul pole abikaasaga eriti vedanud, siis nüüd konstateerin: on ka hullemaid variante!
Kui meie elus ei laabu kõik nii hästi, on suur kiusatus oma „sisemise lapse“ positsioonile asuda: „Mul ei õnnestu miski, ma ei sobi millekski!“  
Selles seisundis viibida pole aga eriti mugav – kellele meeldiks end ebaõnnestunuks tunnistada. Kuidas sellest tundest vabaneda? Kõige lihtsam on leida keegi, kellel läheb veel hullemini! Ja seejärel välja selgitada, mis tema õnnetuse põhjus on? Mil määral ta õnnetu on? Kui tihti: kas vaid argipäevadel või ka nädalavahetustel?
Järeldus: enesega ise hakkama saaval inimesel pole vajadust teiste elust vigu otsida. Ta on niigi piisavalt õnnelik, isegi kui ta ise täiuslik pole. Kui inimene aga oma väärtusetuse pärast muretsema hakkab, on tal vaja kedagi, kellele saaks veel ebaõnnestuja sildi kaela riputada. Veendumaks, et ta elab märksa paremini. Selline teiste arvelt enesejaatamine pole just kõige positiivsem tegevus. Äkki maksaks proovida õnnelikuks saada, tegeldes oma, mitte teiste asjadega?

„Sünnita ise endale lapsed...”
Kui lõpuni aus olla, siis mulle lapsed eriti ei meeldi. Ilmselt pole ma veel küps emaks saama. Igal juhul, kui ma kuulen Inge jutte tema laste koerustükkidest, tõusevad mul juuksed pealael püsti. Kõige rohkem paneb mind hämmastama Inge ise: kuidas ta saab olla nii vastutustundetu?
Kõikjalt võib lugeda, et lapsed peavad armastusest sündima ja tulevane ema on kohustatud selleks sündmuseks valmistuma vähemalt pool aastat – tervislikku eluviisi järgima, positiivselt mõtlema. Kui Inge kurdab oma vanema võsukese hüperaktiivsuse üle, suudan end vaevu tagasi hoida, et mitte öelda: „Mida sa siis tahad, kui läksid mehele, et legaliseerida tormiliselt veedetud öö tagajärgi?“ Loomulikult pole ma nii taktitu, et seda välja öelda. Selle asemel soovitan tal vanema lapsega psühholoogi ja nooremaga dietoloogi poole pöörduda. Pole ju normaalne, et kolme-aastane tüdruk nii paks on! Esiteks – Inge annab talle liiga palju maiustusi (ilmselt kompenseerib lapse suhtes tähelepanu vajakajäämist). Teiseks – ta on tüdrukuga liiga karm. Siit ka ülekaal.
Ükskord ei pidanud Inge vastu ja katkestas mind: „Sa sünnita kõigepealt endale lapsed ja siis kasvata neid, nagu soovid!“ Jäin mõttesse: tal oli ju õigus. Jagan oma sõbralikke nõuandeid tõepoolest ühe eesmärgiga – tõestada endale oma valiku õigsust. Jah, ma ei taha lapsi. Miks? Piisab Inge järeltulijatele pilgu heitmisest.
Minu seisukohta kinnitavad konkreetsed vaatlused ja faktid. Siin need „faktid“ on. Vaatavad mulle kahe silmapaariga otsa. Noorem kugistab sealjuures lakkamatult komme.
Järeldus: kui me midagi uskuda tahame, näeme kindlasti oma seisukohale kinnitust. Tahate veenduda? Pole midagi lihtsamat. Enne, kui nõu anda, küsige endalt: „Mis eesmärgil ma seda teen? Tõenäoliselt tuleb pähe standardne, kõiki ja kõike õigustav vastus: „Soovin sellele inimesele head!“ Suurepärane, esitame siis järgmise küsimuse: „Miks ma sellele inimesele head tahan teha? Ja kas mul endal selles eluvaldkonnas kõik korras on?“
Paradoksaalne, kuid kõige meelsamini anname nõuandeid just selles valdkonnas, milles me ise kompetentsed pole.

Varjatud kasu
Mul on ülemusega vedanud. Liisa pole mitte ainult oma ala professionaal, vaid ka hea juht, kes oskab delikaatselt oma alluvate arvamused ära kuulata. Näiteks minu omad. Kui ta edutati, sositasid paljud selja taga: „Seda tehti seepärast, et ta on peadirektori sugulane!“ Mina ütlesin aga ausalt ja avameelselt talle otse silma sisse: „Ära pööra tähelepanu, sind lihtsalt kadestatakse! Tugevda distsipliini ja küll nad vait jäävad!“ Selle tulemusena sain endale kõige perspektiivikama projekti, millele paljud kolleegid pretendeerisid.
Muide, ma olin ainuke, kes peale firmapidu Liisale sosistas: „Kah asi, et veidi purju jäid, kellega seda ei juhtuks. Sa annad endast kõik – inimene peab ju millalgi ka lõõgastuma.“ Siis tundusid need sõnad mulle siirad. Nüüd, kus minust on ülemuse lemmik saanud, mõtlen vahel: võib-olla olen lihtsalt andekas manipulaator? Mitte igaühel ei õnnestu nii osavalt ülemusele vajalikke mõtteid sisendada. Kui päevakorrale kerkis preemia määramise küsimus, ütlesin tagasihoidlikult: „Liisa, printsipiaalse inimesena ei juhindu sa kunagi isiklikest sümpaatiatest. Seepärast ma sind armastangi!“ Kas aimate, kes lõpuks selle preemia sai?
Järeldus: nõuanded nagu „Sa oled liiga hooliv abikaasa, pühenda rohkem ka endale aega,“ „Kah asi, ilmusid pesemata kampsuniga tööle, see-eest oled sa tõeline proff,“ „Ära pööra kriitikale tähelepanu, ole sellest üle“ on oma olemuselt eriline „paitamise“ viis oma eesmärgi saavutamiseks – raha, tähelepanu, edutamist, armastust...

Vaikida või rääkida?
Kas on vale inimestega sel moel manipuleerida? Jah ja ei. Kõik sõltub eesmärgist. Küsige endalt: „Milliseid negatiivseid tagajärgi mu „väärtuslik nõuanne“ teistele inimestele võib kaasa tuua? Kui neid on rohkem kui positiivseid, siis tasuks vist suu kinni hoida.
Veel enne, kui oma mõtisklustele punkti sain panna, helistas Nora. „Kujuta ette, mu mees siiski leidis tööd! Kõik seepärast, et sa ütlesid, kuidas ma temaga rääkima peaksin. Sul on õigus: mehed on nii ettearvamatud.“ Panin telefoni käest ja naeratasin. Ütle, mis sa ütled, aga nõuannete jagamine polegi nii tänamatu ettevõtmine.

Monika jutu pani kirja
Eliise Mäesalu