Saatus: Võõra käekirjaga kiri keeras elu pea peale
Kindlasti on selles oma tõetera, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvemaalt. Mina ütleksin oma lapsepõlve kohta, et kõrvalt vaadates see läikis, aga seestpoolt oli pilt hoopis tumedam. Ju siis sellepärast ka mu saatus vastavaks ka kujunes...
Meie perekonnalugu oli selline, nagu paljudel eestlastel – sotsialismi ajal aktiivselt riigitruu, pealt sinimustvalge taasheiskamist jälle samasuguse hoiakuga, ainult et isamaaliselt vastupidises suunas, imekombel ikka parajalt jõukad ja edukad! Kogu mu kooliaja oli isa küllalt maineka sovhoosi üks juhtidest, ema selle partorg, mõlemad agarad ühiskonnategelased, eriti ema. Meie vennaga ei tohtinud aga mingid hellikud olla, ja kasvatus oli väga range.
Minu eluajal oli alles veel isapoolne vanaema, sügavalt (apostli)õigeusku. Oli põnev kuulata, kuis ta emaga, oma miniaga, maid jagas. Ema rõhutas alati tagasihoidlikkust, usinust ja kasinust, kodumaa huvidele truuks jäämist, pingutamist helge tuleviku nimel. Kui millegi eest noomida sain, oli lõppsõnaks ikka ema tauniv „oled ju kommunistlik noor...” Mille peale vanaema porises: ärgu serveerigu „oma punast prahti” piiblitõdede pähe nagu variser! Isa oli tagasihoidlikum, tema kasvatustöösse suuremat ei sekkunud.
Koolis polnud mingeid probleeme ei minul ega minust viis aastat vanemal vennal. Loomult minust avatum ja elutervem - tema meelsus oli rõõmsameelsus (nagu ta uutmise ajal ikka naerdes rõhutas). Lõpetas TPI, läks kodust välja, võttis naise. Tegi selle, kuidas nüüd öeldagi... intelligentse kollaboratsiooni vaevata ja neutraalsena läbi. Mina olin salaja vanaema „parteis”, ja seda isemeelsem, eriti pärast keskkooli lõpetamist 1985. aastal.
Vooruslik ja kergeusklik
Ülikooli ma ema suureks nördimuseks sisse ei saanud. Isa arvas, et kodus on tööd küll, järgmisel aastal uuesti proovimiseni. Aga ema leidis, et ei mingit laisklemist – lähen kas mõnda tehnikumi või vabrikusse (!) tööle. Minu rõõmuks, sest unistasin aina kodust pääsemisest.
Siis, kui vanaema enam polnud, algasid need käärimiste ajad ja nö suurde maailma minna oli kutsuvam. Läksingi, sain kahe ja poole aastaga ökonomisti-tunnistuse kätte, jäin Tallinnasse tööle ja ühiselamusse elama. Sõpru mul seni eriti polnud, sest olen üldiselt üsna kinnine. Aga järgnevate Eesti vabaks marssimiste, igasugu ürituste käigus tekkis neid juurde, ja aina huvitavamaid. Number üheks, ja üksiti esimeseks armastuseks sai Tartumaalt pärit, minust 4 aastat vanem noormees – nn kolm ühes. Sest ta isa oli rahvuselt tšetšeen, ema venelanna (mõlemad Eestis sündinud), tema täielik eestlane, seks ajaks kogu pere eestikeelne ja -meene. Temast sai mu esimene mees, kuna ma seni (24aastasena!) polnud isegi kellegagi nö. käinud. Omavahel öeldes ei osanud ta ära imestada, et veel neitsi olin. Lubas mu kohe järgmisel suvel oma esivanemate juurde Kaukaasiasse viia, kus siis enne pulmi eesti moodi ehtsalt tšetšeeni traditsioonide kohaselt paari läheme. Muidugi olin mina temaga koos valmis minema kas või maailma otsa.
Nii vana küll, aga praegugi paneb punastama, kui lollilt naiivne olin – mu meelest oli sellega mu tulevik paigas. Algusest peale kujutasin küll ette, et minu vanemad kukuvad pikali, kui mägede poja (sest välimuselt oli ta just selle musternäide) neile näha viin, aga mul oli kama. Ainult et Kaukaasiasse jäi sõitmata, sest ehk mäletate, mis seal toona toimus...
Eesti taasiseseisvumise ajaks olime kaks aastat koos olnud, kui valmistusin temaga oma isakoju sõitma, aga siis saime harvemini kokku, sest temal oli igasugu (sala)asjaajamisi. Ühel õhtul helistas, et tuleb ainult korraks minu juurest läbi, sest peab mõneks ajaks Tšetšeeniasse sõitma. Tuli ja läks. Kaks päeva hiljem sain kinnituse, et olen rase...
Võõra käekirjaga kiri
Ühte teadsin kindlasti: abort on välistatud. Aga Kaukaasiaga ühendust ei saanud, tema vanemad mind ei tundnud ja neilt poleks söandanudki midagi uurima minna. Oma vanemate juures ikka käisin, aga neile midagi ei rääkinud. Mõtlesin pingsalt, kuhu kaduda, kuidas hakkama saada, kuidas nende eest varjata ennekuulmatut häbi – vanatüdruku-hirmus „käima peal” (ise ju komsomol?!!) Ikka lootes, et kohe-kohe tuleb tagasi see, kes elu õigesse paika paneb. Samas hirmumõtted, et ju sai surma – miks ta muidu minuga ühendust ei võta... Siis tuli kiri, võõra käekirjaga, Tšetšeeniast. Õudusest poolsurnud juba enne selle avamist, ime, et ellu jäin pärast lugemist...
Kirjutas ta õde. Väga viisakalt, et mu kalleim inimene maailmas võttis naise, kelle aksakallid ja suguselts olid talle ammu välja valinud, ootavad nüüd oma esiklast. Kuna elu seal keeruline, siis vend enam Eestisse tagasi ei tule. (Nagu surmahoop: nad otsustasid koos, et parem, kui kirjutab tema...) Vastasin tänades, soovisin parimat nii rahvale kui riigile. Oma seisundi jätsin enese teada, et mitte veel kibedamaid illusioone luua.
Nii palju siis armastusest... Mustadest mõtetest ei hakka rääkima. Nüüdsest püüdsin välja nuputada, kuhu pugeda. Valisin pihiisaks ja nõustajaks ühe poisi kunagistest kursusekaaslastest, keda sõbrana usaldasin alati rohkem kui tüdrukuid. Varsti tuligi nagu abi ülevalt: tema sugulastel seisab Ida-Virumaal tühi korter, kindlasti aitavad nad töödki leida.
Poolteist kuud hiljem sinna kolisingi. Vanematele valetasin, et saan Soome tööle ja lähiajal ühendust ei võta. Nemad pidasid siis juba väga edukalt talu, ja nagu alati – ega neil minuga suuremat asja olnudki. Vend perega oli end äsja Rootsis sisse seadnud, temaga vahetasime vaid lustlikke lühiteateid.
Edasi nagu üksi pööristormis
Üürileandjad olid toredad, naabrid abivalmis. Vähehaaval sain tööd, nii kutsealast kui muud – mida kõike ma ei teinud, kuni jaksasin... Poja tõin ilmale Rakveres, pärast mida elasin veel paar aastat endises kohas. Edasi Rakveres, kus tulusama töö sain. Kodus käisin harva, jättes lapse naabritädi hoolde. Pidasin pikki siseheitlusi teemal, kas, kuidas ja millal vanematele kõik ausalt ära rääkida, sest ajad olid juba teised, ja kaua sa ikka varjad...
Aga siis tuli ema põdemine ja minek, nii et kõik lükkus edasi. Pealegi läksime siis isaga pea esmakordselt elus tõsiselt tülli. Kuigi ta neil, juba aina rammusamatel aegadel, priskelt ja tervise juures elas, süüdistas mind selles, et olen „külm hing”. Alles nüüd mõistan, kuivõrd õigus tal oli – tegelikult olime temaga rohkem ühest puust kui emaga. Oleksin pidanud ammu nii ise pihtima ja kuulama ka teda. Lubasin tulla järgmisel suvel, olles raudselt otsustanud, et lähen koos pojaga.
Tänini vaid aiman, kes isale teabe edastas, aga varsti pärast seda, kui olin Tallinnasse tagasi kolinud, saabus ta ise, teatades lustlikult, et tahaks kohtuda lapselapsega (kes on mu meelest sünnist saati nagu oma isa koopia, toona 11-12aastane).
See oli uutmoodi šokk – oleksin tahtnud rõõmust ulguda! Sest nad olid nagu ammused omad, vähimagi võõristuseta. Mind ei pandud pärast ühist õhtusööki nagu enam tähelegi. Jõnglasega juttu vestes jäid koos magamagi. Üksi köögis istudes tundsin taas kohutavaid süümepiinu. Sest olin seni lapse isa-küsimiste peale vastanud, et ta oli välismaalane, tore mees, aga kahjuks pidi meie maalt ära sõitma ega saa meile enesest midagi teatada. Ise plaanisin, et jutustan ausalt kõigest siis, kui poeg saab viieteistkümneseks.
Hommikul sõitis isa vara ära, aga neil, nagu ilmnes, olid edasised plaanid juba tehtud. Aina tihedamini käis poeg maal, neil oli asjaajamisi nii meie kodus kui vanaisa juures maal. Minult ei küsinud kumbki midagi nö olnud aegade mõttes, ja mina ei suutnud leida mudelit, kuis neist ise juttu teha.
Ja siis see kohtumine...
Oleks ju võlts salata, et ma oma mägilast iial enam ei meenutanud... Vahel mõtlesin haledusega, et ju teda enam pole, siis jälle, et (kasvanud üles võõral pinnal) polnud temas enam seda väärikat mägilaseverd, mis mind koolipõlves loetust vaimustas. Imelikul kombel tuli pähe alles pärast 45ndat eluaastat, et ehk võinuksin selle õe kirja peale vähemalt poja sündimisest teada anda. Ikka kujutleme, nagu elaksime igavesti, võttes enesele õiguse otsustada nii eelnevate kui tulevaste põlvede eneste otsustamisõiguse üle...
Ühel tavalisel keskpäeval teatati tööl, et mind küsib „välismaalasest külaline”. Vastusvõturuumis nägin sümpaatset, kergelt halli härrasmeest, kelle loomulikult kohe ära tundsin. Ei tea, mille väel, aga ei tundnud ma ei võõristust, ei vaenu ega armastust – oli lihtsalt kosutav näha armast inimest.
Üle-tee kohvikus sain temalt siis kuulda (midagi otse küsimata või taunimata), kui õnnelik ta on, et tal on selline poeg, ja minul selline isa. Ka seda, et kujunenud olude põhjal elab ta perega juba üle 10 aasta Saksamaal. Ja lõpuks veendumuse, et ma ei takista tal pojaga edaspidigi kontaktis olla.
¤ ¤ ¤
Kahju muidugi, et mu melodraama ei lõpe nii nagu „Pikas tees düünides”... Kahju, et viimased kaks-kolm põlvkonda pole lugenud, ei tea ega mõistakski midagi Mackevičiuse „Talude tühjenemise aegadest”. Nagu kunagi ka mina – olin kange oma vanemaid taunima, mõistmata, et taotlesid nemadki ei rohkemat kui laste ellujäämist. Kahju, et olulisest arusaamiseks kulus pool elust... Aga lootust annab see, et suhtlemissild meie peredes on paigas, ja ühte loodan kindlalt: ju on iga järgmine põlvkond (või vähemalt mõni sellest) eelmisest targem...
Margeti jutu pani kirja
Imbi Käbi