Sahin: Artur Talvik tekitab Vabaerakonnas vastuolulisi tundeid

Vabaerakond on tuntud oma otsiva vaimu poolest. Asutamisest siiamaani otsitakse oma nägu ja maailmavaadet, nüüd asutakse otsima ka uut juhti.

Vastselt liitus erakonnaga Artur Talvik, kes küll kandideeris Vabaerakonna nimekirjas riigikokku ja sai ka sisse, aga erakonna liige senimaani polnud. Et sisseastumine ja juhiks kandideerimine on omavahel seotud, on nii avalik info, et seda võiks käsitleda pigem uudise kui sahinana.
Sahistatakse Vabaerakonnas aga hoopis sel teemal, et kui Artur Talvik juhiks saab, siis kas ja kuidas see teisi vabaerakondlasi ja nende poliitilisi püüdlusi mõjutab.
Vana reegel on, et eduka erakonna eesotsas peaks olema märgiline ja karismaatiline liider. Senise juhi Andres Herkeli kohta võib vastavalt maitseeelistustele rääkida nii head kui ka halba, kuid märgilisust, karismat ja omanäolisust talle „süüks panna” ei saa.
Talvikul on oma nägu märksa enam, kuigi ka siin tuletavad skeptikud meelde, et tegu on kindlasti hea esinejaga, samas aga ei pruugi tal erakonna juhipositsiooni jaoks piisavalt oma mõtteid olla.
Talviku pooldajad aga on valmis koos Arturiga suuna helge tuleviku ja suurte poliitiliste õnnestumiste peale võtma.
Hetkel on aga erakonna liikmetel, vaatamata tulistele omavahelistele aruteludele, üsna keeruline kokkuleppele jõuda, kas Artur Talvik esindab erakonna vaateid. Enne tuleks üldsõnaliselt erakonna vaadete tasandilt argieluliste küsimusteni jõuda ning aru saada, kuidas erakond ühesse või teise teemasse, kas või Rail Balticu raudteesse ja maksuküsimustesse suhtub ning kellega teistest erakondadest ühel või teisel viisil suhestutakse.
Nelli jääb, nagu ikka, pealtvaatavale ja toimuvat jälgivale positsioonile ning loodab nii erakonna kui ka lugejahuvi mõttes, et juhivalik toob kaasa debati ning neid, kes on võimelised vastutust võtma, on erakonnas veelgi.