Sahin: Eesti kirikulõhe keskmes on piiskopi palgatõus

Kindlasti on siinses kirikuelus mõni mure veel. Näiteks mured ligimeste moraali pärast ja küsimus, kellega naabrimees suhet peab.

Aga üks kuumemaid ja valusamaid debatte tundub käivat ümber piiskopi palga. Osa vaimulikke peab seda otse öeldes kohatuks. Kui mitte arvestada vabatahtlikku moraalivalvuri kohta ning katseid valitsuse liikmete kabinettidesse sisse imbuda, ei saa tegelikult rääkida sellest, et kiriku roll ühiskonnas oleks suurenenud või et kogudusi juurde tuleks või et need kasvaksid. Kõik mainitud suunad näitavad pigem langustrendi. Kirikuelu on meie ühiskonnas häälekas, kuid mitte reaalselt kasvav.
Peapiiskop aga tahaks saada kolm keskmist palka, ehk siis praeguse seisuga 4500 eurot kuus. Pluss võimalust otsustada, kes tema alluvatest kui palju palka saab. Ja lepingusse olgu, mõistagi, sisse kirjutatud, et palk kogu aeg kasvab.
Võrdluseks – EELK Usuteaduse Instituudi lektorite palk on alates käesoleva aasta kevadest 900 eurot (bruto) ja professorite palk on 1200 eurot.
Lisaks palgale saab peapiiskop aga muidki hüvesid. Esinduskulud, mida ta ise väikeseks nimetab... Aga kes see ikka ütleks, et tema esinduslikkuse peale palju raha kulub. Ametiauto ja ametiresidents, nipet siit ja näpet sealt.
Tekkinud “kirikulõhe” valguses lükati peapiiskopi palgatõus kevadesse. Kristlik mõtteviis paigutab seda kord Jeesuse sünni-, siis jälle surmaaega ning keeruline on siin sobivat ajastust välja timmida.