Sahin: Keskonnaministri pensioni kindlustab fosforiit?

Isamaa ja Res Publica liitu kuuluv luulelembeline keskonnaminister Marko Pomerants olevat saunas sõprade ees kiidelnud sellega, et fosforiidikaevandustest saab tulevikus tema pensionisammas. Kuidas Pomerants isiklikku tulu Eestimaa hävitamisest lõikama hakkab, pole teada.

Võib-olla teeb ta kõik endast oleneva, et kaevandamisele roheline tuli anda ja teenib sedasi piisavalt meelehead, et elupäevade lõpuni palmi all värskelt pressitud apelsinimahla luristada. On ka teine variant: Marko hakkab ise koos sõpradega fosforiiti kaevandama, seda muidugi läbi kolmandate ettevõtete.
Mehe fosforilembuses pole igatahes kahtlust. Ühes EPLile antud intervjuus ütleb ta otse välja, et loodusteadust õppinud inimesena on tal fosforiidi teemal hirmutamist valus kuulata.
Valitsuse tagatubades toimuvaga kursis olevate isikute sõnul hakatakse fosforiiti niikuinii varem või hiljem kaevandama. Põhjuseid, miks lühinägelikkusega löödud ministrihärrad labidat mulda lüüa kibelevad, on vähemalt kolm. Väidetavalt toob fosforiit riigikassasse kenakese lisakopika, ja ehk jõuame me sedasi viimaselt positsioonilt tagant poolt viiendaks kõige rikkamaks Euroopa riigiks. Fosforiidi transpordiks oleks tore ehitada ka üks raudtee, teadagi kuhu….
Kolmas põhjus on julgeolek. Kaevandus annaks tööd ja leevendaks pingeid Ida-Virumaal – iseasi, kas neid pingeid seal üldse on. Sotside arvates on – aga neid ei tasu ka väga uskuda, sest siinsete venelaste ahistamise teema on ju sotsialistide leivanumber. Ossinovski on juurutamas siinsetest venelastest kuvandit, nagu oleks nad mingid erivajadustega olendid. Iga mõtlev inimene saab aru, et venelastel pole siin häda midagi. Kes vähegi pingutada viitsib, elab normaalselt või isegi hästi.
Kuid tuleme Pomerantsi juurde veel korra tagasi. Keskkonnaministeeriumit on ta juhtinud aastast 2015 ja seda paljude arvates mitterahuldavalt. Miks? Küsige seda näiteks meie seakasvatajatelt. Nad on kaotanud igasuguse usu meie riigimeestesse. Tundub, nagu tehtaks kõik selleks, et igasugune isemajandamine välja suretada. Hakka või uskuma Marxi teooriat, et lõpuks koondubki kogu tootmine suurkorporatsioonide kätte.
Paljude arvates oleks tõeline minister pidanud võtma seakatku leviku peatamise oma südameasjaks. Aga mida tegi Pomerants ja tema käparditest alluvad? Rekkad, sealaibad kastis, sõelusid edasi-tagasi, verenired maanteedele punaseid triipe maalimas. Võib vaid aimata, kui palju selline tegevus katku levitamisele kaasa aitas. Asi kulmineerus aga Torma ülestõusuga, ehk täpsemalt siis, kui 15-30 tonni mahamaetud sigu võimsa lagunemisprotsessi käigus mulla alt oma mädaneva vennaihu välja upitasid. Oht põhjavee reostumisele oli täiesti reaalne. Marko aga lõi Toompeal rinna kummi ja teatas suure suuga, et võib kas või kohe praegu Tormasse tormata ja klaasikese seavett juua. Seda vett ei joonud ta aga kunagi.
Lõpetuseks. Reostatud põhjaveega on Pomerantsil üldse mingi kummaline side. Näiteks 13. märtsi Äripäevas ütleb minister järgmist: “Veekogude kallastel ei saa uisa-päisa loomi karjatada.” Üsna koomiline, et mees, kes väidetavalt tahab fosforiidikaevandamisega haljale oksale saada ja hävitada vabariigi joogivee varud, tunneb muret selle üle, et põllumees, va sunnik, oma lehmadel ja lammastel omaenda saunatiiki ära roojata ei laseks.