Sahin: Kuidas Mart Helme Boriss Jeltsiniga toopi kummutas

Seekordne sahin ei pretendeeri uudisväärtusele – otse vastupidi, see on pigem ajalootund! Kuid mõnikord on unustuse tolmu mattuvast lähiajaloost kasu ka päevakajaliste sündmuste lahkamisel.

Mart Helme on presidendidebatis olnud küllaltki vaoshoitud ja viisakas. Eriti kui meenutada EKRE kampaaniat riigikogu valimiste eel – tikutopsid kirjaga „Tuld kooseluseaduse pihta”, Mart Helme poolt julgeolekudebatis välja käidud idee Eesti piirile maamiinid panna jne.
Praegu näeme me vaid tõsimeelset rahvuslast. Aga nüüd ajalootunni juurde! 1994. aasta suvel, mil Eesti oli kenasti vabaks lauldud ning rublad oli kaks aastat tagasi kroonide vastu vahetatud ning majanduski pisut kasvanud, tuli kindlalt maha märkida ka Eesti piirid ning otsustada, mis saab Eestisse sisse kolitud kümnetest tuhandetest muudest rahvustest inimestest.
Lennart Meri sõitis Moskvasse, et Boriss Jeltsiniga asjad kokku leppida. Tema saatjaskonnas olid Mart Helme, Raul Mälk ja Jüri Luik.
Mart Helme on andnud hiljem põhjaliku ülevaate, mis Kremlis toimunud kohtumise ja lõunasöögi käigus ära joodi: ligi pudel viina, pool konjakit ja tervitusšampanjat. Kohvi kõrvale pakuti Amarettot.
Helme ise on seda Moskvas-käiku esitlenud kui edukat diplomaatilist ettevõtmist – selle käigus lepiti kokku Vene sõdurite lahkumine Eestist. Vastu said sõjaväepensionärid, kes ei olnud KGB-s, õiguse Eestisse jääda. (Ilmselt mõistlik otsus, sest 20 aasta jooksul pole need vanahärrad Eestile mingit ohtu kujutanud.) Tõsi, leppe kirjalik vorm Eestile au ei tee, fikseeritud polnud sedagi, et tegelikult oli Vene vägede Eestis viibimine rahvusvaheline kuritegu ja väikeriigi okupeerimine. Seda aga võib selgitada sellega, et ega Vene tipp-diplomaatidega läbirääkimine kerge töö ei olnud: sellest, kuidas Kreml läbirääkimiste käigus väiksemaid mõnitab, võib kirjutada nii pikki diplomaatia-artikleid kui ka lausa raamatuid. (Ainult et Vene pool ei kirjuta ja väiksemaid kammitseb ilmselt midagi ohvrihäbi taolist.)
Ent sellest, kuidas sama erinevate jookide manustamise käigus toimunud diplomaatiline aktsioon Eesti merepiiri Venemaale kasulikult, Eestile kahjulikult ja ajaloost tulenevat õigust mitte arvestades ära lasi märkida, Mart Helme vaikib. Loomulikult on sel vaikimiselgi oma põhjus – uhkustada pole ju millegagi. Lennart Meri kui delegatsiooni juht on elavate hulgast lahkunud, tema saladustele pudeneb aina enam tolmu ja mis neist vanust asjust ikka...
Seda kummalisem on aga Mart Helme tärganud rahvuslikkus. Raul Mälk ja Jüri Luik on suutnud vaikides ja teiste teemadega tegeledes märksa tõsisemalt võetava renomee luua.