Sahin: Marina Kaljuranna valus kahvel
Et Marina Kaljurand on igati hea presidendikandidaat, ei kahtle ilmselt isegi need, kes tuliselt mõnd teist kandidaati toetavad. Tema suurim tugevus on väga hea diplomaatiline kogemus nii USA kui ka Venemaaga suhtlemisel.
Sisepoliitiliseltki pole Kaljuranna kallal midagi norida. Oponentide püüd kaevata üles eraelulisi seiku tema vanemate ja vanavanemate elust andis selge signaali, et daami enda kapp tundub luukeredest tühi olevat. Kirsiks tordil andis proua Kaljurand teada, et suguvõsa-uuringud tõid talle teadmise, et tema vanaisa võitles Eesti riigi eest.
Marina Kaljuranna suurimaks nõrkuseks tulevikus võib aga osutuda tema praeguste suurimate toetajate taak ehk Keit Pentus-Rosimannust ja Rain Rosimannust saatev Autorollo saaga. Mis, iseenesestki mõistetavalt, mitte ainsagi nüansi poolest kunagi Marina Kaljuranna vastutusalas pole olnud.
Autorollo protsess on kujunenud kirvega kurejahiks. Selle asemel, et ärimees Väino Pentus oleks oma võitlused üksinda võidelnud, muutus see korraga Eesti riigi siseasjaks, haarates kaasa ka väga kõrgeid riigiametnikke.
Asjaga kursis olevad uurijad sahistavad, et sisuliselt ei erine toimuv palju Sitsiilia ja Itaalia maffiateemadest – ühe mehe äri klatib ka rida poliitikuid. Kui see protsess sumbub, nagu asjaosalised loodavad, ei juhtu eriti midagi, peale selle, et riik on jälle pisut korrumpeerunum. Kui aga kogu protsess tükkhaaval lahti lammutada suudetakse, tuleb ennustatavalt ka suurem toolide ümberjagamine.
Kui Kaljurand sel ajal president peaks olema, tuleks tal valida sõprade languse vaatamise või korruptsiooni toetamise vahel.