Sahin: Välisminister on lõksus kehvade nõustajate ja tugevate kriitikute vahel

Välisminister Eva-Maria Liimets on oma diplomaaditööga alati hästi hakkama saanud. Ei ühtegi sellist probleemi ega prohmakat, millega avalikkuse silma alla sattudes piinlikkust peaks tundma.

Välisministrina tal päris nii hästi läinud ei ole. Kriitikanooled tulistavad blondi ministri vahepeal päris auklikuks ning ministeeriumist kostub vahel sahinaid, et kõige kõvemad kriitikud on üldse maja sees. Või siis vähemalt need, kes ministrit kriitikutele kätte mängida aitavad.
Väikeseid ja natuke suuremaid apse on olnud ministri mitmete ütlemiste või ütlemata jätmistega, mis sageli ka vajalikust õige pisut suurematena välja mängitakse. Kõik on nagu õige, aga samas hästi natuke nihkes – ning sellest piisab, et nii ministrist kui ka välispoliitikast tibake veider mulje jääks.
Senimaani oli hulk välissuhtlust presidendi õlgadel. Kersti Kaljulaid oli Eestile märksa konkreetsem visiitkaart kui välisminister Liimets. Lollid naljad ja mitmesugused susserdamised kukkusid tugevalt presidendilt maha nagu veepiisad teflonilt.
Nüüd, kus keegi täpselt ei tea, mida Alar Kariselt välissuhtluses oodata on, saaks Eva-Maria Liimets end heas valguses näidata. Ent ministeeriumis levib sahin – oodatakse ämbrikolinat...