Sajandi tooliost Tallinnas

Ema tuli koos täiskasvanud poja, suure mehemürakaga, poodi arvutitooli ostma. Küsisid mitmeid asjalikke küsimusi, noormees proovis mõne peal ka istuda ja valis selle põhjal ühe välja.

Ema maksis ära ja ütles siis, et kõigepealt ta tellib neile takso ja siis vaatavad, mis selle tooliga saab.
Kui takso oli tellitud, küsis ema teenindajalt, kuidas mööbliautot saab tellida.
Teenindaja vastas, et ta kuulis, et nad tellisid takso ja soovitas, et tooli võib ju taksosse kaasa võtta, see on ilusasti karbi sees ja mahub igale poole.
Poeg lihtsalt seisis, aga ema vastas otsustavalt, et tänavale on liiga pikk maa tassida tooli, et nad sõidavad ees taksoga ära ja jäävad tooli ootama.
Teenindaja vabandas, et see auto tellimine maksab ja siis ei saa tooli kohe kätte, vaid siis, kui järjekord jõuab.
Ema vastas, et maksmisega ja ootamisega pole probleemi, peaasi, et tool kohale tuuakse.
Keskealisel mehel, kes seda seika pealt nägi, tekkis kõigepealt mõte, et annab tooli ema kõrval seisnud mehemüraka kätte ja ütleb hellalt: „See ei ole üldse raske.“ Ja teine mõte oli öelda neile: „Ma toon ise selle tooli teile taksosse.“
Ta ei söandanud kumbagi lauset öelda, aga ikka imestas, kui heaks on elu läinud. Ja mõtles, et isegi „12 tooli“ üks peategelasi, aadlipealik Vorobjaninov kandis toole käe otsas. Tõsi küll, lootes toolikatte seest briljante leida.