Šamaan Thor Aivar: ruunidesse ei tohi kergekäeliselt suhtuda
Ruunid kingiti Odinile Ruhnu saarel. Saarevaht Rutti sõnul peaksid seal varsti algama arheoloogilised väljakaevamised.
“Eestimaa on tugevalt seotud ruunide ajalooga. Mütoloogiliselt on ruunid sümbolite süsteem, mis kingiti Põhjala jumal Odinile, et too need inimestele edastaks.Ja need kingiti Odinile Ruhnu saarel! Olen ise selle kinkimiskoha üles leidnud, kohapeal käinud ja tõesti tunnetanud, et sel kohal on eriline vägi. Igal hommikul võib endale käe peale teha just selleks päevaks sobiva ruunimärgi. Mina ise küll teen käele märgi vaid siis, kui tunnen, et seda on vaja. Aga tätoveerida ruunimärke oma kehale ei tohi,” hoiatab saatesarja “Selgeltnägijate tuleproov” üks osaline, šamaan ja ruunimärkide seletaja Thor Aivar.
“Odini haud asub siiani Osmusaarel, ainult hauakivi ei ole enam sellisena säilinud nagu muiste,” kinnitab mees.
“Ruunimärgid pöörlevad kosmoses vabalt. Tätoveerimine seda pöörlemist küll kinni ei pane, kuid võib juhtuda, et märgid hakkavad hoopis vastupidi tööle. Tätoveerimine on küll moes, aga tihtipeale tehakse sellega endale hoopis karuteene,” nendib ta.
Mida teha siis, kui endale kergekäeliselt visuaalselt väga meeldiv märk juba kehale tehtud? “Esiteks on tähtis, kuidas ruun käele tehakse, selleks on omad kindlad reeglid ja järjekord. Igasugused sümbolid töötavad ka siis, kui inimene neid enda jaoks lahti mõtestada ei oska. Ka ruunid töötavad igal juhul, ka ullikeste peal, seetõttu tuleb neid väga tõsiselt võtta. Mõne tätoveeritud ruuni annab küll “ümber lüüa”, kuid märk jääb kehale ikka. Mina ise teen päevaks sobiliku ruuni käele henna või söega. Samas mõned kaitsetalismanid joonistatakse käele omaenda verega.”
Ruunitarkust raamatust ei õpi
Ruune on hea tunda ja teada, rõhutab šamaan. “Õnneks võib ruunitarkust alati raamatutest juurde õppida, kui esialgne huvi olemas. Heaks aabitsaks on Maya 2014. aastal ilmunud “Ruunid – mis need on?” Samuti “Ruunid, maagia ja šamanism” ja “Väike ruuniraamat”. Ruunide tõlgendusi on mitmeid. “Nii näiteks tõlgendatakse slaavi ruune ja nad elavad ainult läbi armastuse energia. Venekeelset kirjandust on ka saadaval tunduvalt rohkem ja soodsama hinnaga. Aga üldiselt ma raamatutest enam tarkust taga ei otsi, viimasel ajal leian neist üksnes vastuolulisi väiteid. Mina elan oma õpetajate õpetussõnade järgi. Mul on oma tõlgendamissüsteem, mis põhineb vanadel skandinaavia ruunidel, need on suhteliselt karmid.
Ka meie oma Eestimaa on ruunidega tugevalt seotud.Odini haudki asus kunagi Osmussaarel, rootsikeelse nimega Odensholmil. Nõukogudeajal see lõhati ja kive kasutati sealsete kaitserajatiste ehitusel. Aga kõige uskumatum on minu jaoks Odini seos Ruhnu saarega. Teatavasti on Ruhnu saare vanarootsi keelne nimi Runö ja just sel saarel sai Odin ruunid. Olen isegi selle koha vanade kaartide järgi otsides üles leidnud. Tegime sinna sensitiividega ühe uurimisretke ja me kõik tunnetasime, et tegu on tõepoolest müstilise paigaga,” kõneleb šamaan.
Neutraalne, positiivne ja negatiivne vesi
Minu jaoks eksisteerivad elav vesi ja surnud vesi. Kolmekuningapäeval, 6. või 7. jaanuaril on vesi täiesti neutraalne ning seda saab siis võtta ja laadida.
Surnud vesi on negatiivse laenguga seisnud vesi, näiteks laukavesi. Ise kasutan soolauka vett ainult äärmistel juhtudel, näiteks haigusest vabanemiseks, kurja silma mahapesemiseks. Tavainimene võib suvel minna soolaukasse ujuma, siis kindlasti lasta sel veel oma nahal ära kuivada ning seejärel minna näiteks Kuremäe kloostri allikatele. Seal on elav vesi – hingeliselt puhastuma, end energeetiliselt laadima. Selline rituaal peaks sobima igale usutunnistusele. Enamik šamaane hoiab küll kirikutest kaugele, mina nii mustvalge maailmapildiga pole.
Meie Eestimaa sood on aga täis rasket energiat. Kui mõelda, kuidas aastasadu on soodesse mindud pakku vaenlaste eest või end uputama... Laukavesi on väga keeruline, võib mõnel inimesel eluenergia täiesti ära kaotada. Samas tuleb laukavette minna mingi kindla sooviga, et see vesi mõjuks, niisama ullikestele, kes asjast midagi ei tea, ei pruugi sel veel mitte mingisugust mõju olla.
Surnud vett laetakse täiskuul ning seda saab kasutada enese puhastamiseks. Seda saab ka ise teha värske allikaveega, võttes Kuult energiat ja laadida, tehes pealt lahtise veeanuma kohal kindlaid liigutusi ja lõpuks joonistada mõttelised kolm korda kaheksa. “See on tegelikult üks kindlate liigutustega rituaal,” nendib Thor Aivar. Muidugi saavad sel moel vee laadimisega hakkama ainult inimesed, kes tegelenud näiteks reikiga, energiate liigutamisega. Seda peab eelnevalt kindlasti õppima.
Kõigest talve jooksul hinge kogunenud masendusest on võimalik vabaneda. Istuda näiteks jõe ääres ja vaadata jääminekut. Ning kujutleda endale ette, et kõik need hinge vaevavad emotsioonid: kadedus, masendus, laiskus – nii kuidas keegi tunneb – ongi need jääpangad, mis iga meetriga vähehaaval sulavad ja merre jõudes ongi kadunud. Täpselt nagu kurjus sinu hingest. Ma ei saanud varem aru, miks vanemad šamaanid mulle sageli ütlesid – kutsu mind endale külla. Aga oma saunas Irus Pirita jõe ääres ükskord puid tehes ja jõele vaadates sain sellest aru. Meil on hästi kiire vooluga jõgi ja seda jääminekut hästi võimas vaadata.
Kättemaksuhimu – kõige hullem emotsioon
Kui aga jõele minna ei saa, sobib hästi ka üks teine kevadine rituaal. Tehke väike lõke, võtke üks kõige tavalisem maakivi ja heitke see kivi tulle, kuumuta see kivi tulipunaseks ja kujuta siis ette, et see kivi on inimene, kellest tead, et ta su peale viha kannab. Ja siis võtke see kivi sepapihtide vahele või kopsikusse ning visake külma vette. Seejuures mõelge, et see on kõik selle inimese viha ja kadedus, mis nüüd olematusse kaob.
Thor Aivar soovitab teadlikult oma energiat pidevale muretsemisele ja “halbade mõtete mõtlemisele”, nagu ta ütleb, mitte raisata. “Pigem tegelege unistamisega. Mõelge, mida kõike teeksite, kui saaksite paremat töökoha. Kuhu reisiksite, kui piirangud kaovad. Kurjast inimesest hoovavale kurjusele pole mõtet omapoolsete negatiivsete emotsioonidega vastata. Sest ega tema viha ära ei kao. Vastupidi. Hullemaks läheb.Eks see nõuab suurt tööd iseendaga, aga seda tööd siiski tuleks teha ja esimese asjana töötada oma negatiivsete tunnetega. Kättemaksuhimu on mu meelest see kõige kurjem tunne üldse, see sööb inimest ennast seestpoolt.”
Muidugi on ära väsinud ja õnnetud tänavu kevadel väga paljud inimesed, nendib šamaan. Ning täpselt nii nagu tema õpetaja Evald Kotkasulg, soovitab ka Thor Aivar teha ühe kodu puhastuse. Nii puhtfüüsilise – viin kõik vaibad välja, löön kõik põrandad läikima – kui ka hingelises mõttes. Minna välja ja korjata endale kimp pajutibusid. “Muuseas, 28. märtsil ehk urbepäeval andsid meie esivanemad üksteisele nende pajuurbade kimpudega üksteisele vitsa ja sõnusid sealjuures: “Virgaks, virgaks!”
Tore selgitus on Thor Aivaril ka kristliku maailma ühele kõige suuremale pühale: ülestõusmispühadele. “Meil ulatuvad nende pühade juurde sügavale paganlikku aega, mil poisikesed hakkasid kevaditi varesepesi rüüstama, kokkukogutud mune siis söödi ja koksiti omavahel. Nii et täiesti paganlik pidupäev, mille ristiusu “maaletoojad” hiljem üle võtsid. Täpselt nii nagu nad on kirikud ehitanud meie vanadesse hiiekohtadesse.”
Rasked teemad “Selgeltnägijate tuleproovis”
Minu õpetaja, šamaan Evald hakkas mind saatesse kutsuma juba alates eelmisest kevadest. Otsis inimest, kelle töövahenditeks oleksid trumm, palved, loitsud, selgeltnägemine. Erinevalt teistest saates osalejatest, kellest enamik vaikselt loodab, et saatesarja järel saavad kuulsateks ja ilusateks ja hakkavad inimestele teenust osutama, läksin mina saatesse tarkusi koguma. Mul oli seda saadet enda jaoks tarvis, ma ei kavatse hakata sellega raha teenima. Muidugi olen oma oskusi inimeste abistamiseks kasutanud, aga need kõik on olnud head sõbrad. Mina saan aidata ainult sellist inimest, keda tunnen ja tean, ainult sellisele inimesele saan lõigata õige, talle just sel hetkel vajaliku personaalse ruunimärgi.
Saates pehmeid teemasid pole tõepoolest olnud. Ikka poltergeistid, needusest vabastamine, laipade otsimine. Ma arvan, et tegu on lihtsalt juhuste kokkulangemisega – saatesse pöördusid inimesed just selliste probleemidega – mitte niivõrd produtsentide teadliku valikuga. Ka on tunda, et osalejad on kõik omaette isiksused ja üksteisest väga erinevad. Mulle ei meeldi, kui abistamise asemel tegeldakse sageli hoopis inimeste hirmutamisega.
Šamaanil lasub abivajaja ees suur vastutus. Šamaaniks õppimine on pikk protsess. Ja peale selle ohtlik tegevus – võid teise inimese hädad ja katsumused hoopis endale kaela tõmmata. Ma võin küll paljusid asju osata, kuid ma ei teeni sellega leiba lauale. Paljud on mind kritiseerinud – sa ju oskad ja suudad, sa pead aitama! Aga ei pea!