Šamaanisilmadega mees

17.05.2021 14:10
Margit Peterson Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Ebe jalutas piki jõeveert. Maikuu kohta oli taevas kuidagi liiga punane, lausa sügisene. Justkui lõõmaks teiselpool kallast tuli­punane lõke. Selline taevas meenutas talle lapsepõlve sügisõhtuid, mitte just helgeid mälestusi nendest.

Külas, kus Ebe lapsena elas, käis just sügiseti vikatimees laastamistööd tegemas. Iga aastaga jäi vähemaks suitsevaid korstnaid ja see tekitas hirmu. Mingi sisemine foobia elab Ebes siiani. Eks ole ikka nii, et paljud situatsioonid tulevad meie ellu kaasa just lapsepõlvest. Püüa kuidas tahad neid unustada, ikka ja jälle leiavad need tee sinuni. Nagu oleks need sinu eluraamatusse sisse kirjutatud. Rida rea järel.
Kuigi mai oli juba suvesoe, lausa nii soe, et õhtust jalutuskäiku mini­kleidis tehes oleks Ebe tahtnud ennast suisa paljaks kiskuda, sest higi aiva voolas. Aga sisemine ärevus, just seesama, mis lapsepõlvest kaasa tuli, hoidis teda tagasi. Lisaks tunnetas Ebe nagu keegi jälgiks või jälitaks teda.
Korra enne kodust lahkumist mõtles ta koer Lassi endaga võtta, aga viimasel minutil muutis plaane. Ta tahtis iseendaga olla, mediteerida ja lasta kõik pinged vabaks. Aga Lassi vajab ju aktiivset tegevust, see pole see.

Kuidas saan aidata?
Naine seisatas ja sirutas käed üles ning laskis vana ja surnud energia endast välja, sest paranoiat võib just see kasutu energia tekitada. Nii mõtles ta ise. Õigemini tunnetas. Jah, tal ei olnud elus just kõige meeldivam periood. Tema mees, kes juba paar aastat Soomes tööd rügas, otsustas mitmeks kuuks Soome jääda, sest ta ei sallinud igasuguste testide tegemist, mille koroona oli nii tüütul viisil meie ellu toonud. Ja oma töökohta ta kaotada ei kavatsenud. Enne otsuse tegemist käis Ebe kahe nädala tagant mehel Soomes külas ja iga kahe nädala tagant väisas ka Kain kodu. See oli neil kestnud juba kaua, aga nüüd...
Jah, Ebe teadis, et ta on oma mehe peale armukade. Paranoiline. Et Soomes on vabu naisi jalaga segada, oli kord Kain öelnud ühe nende lahkheli ajal. Kuigi Kain oli truu ja hooliv mees, tiirles tema ümber eestlastest maasikakorjajaid murdu ning nii mõnigi üritas serva teha. Kainil läks süda pahaks, sest legend lõdva püksikummiga eestlastest maasikakorjajatest pidas vett. Ta nägi, mis ta ümber toimus. Tegelikult tundis Kain häbi selle kõige pärast. Temal jagus silmi ja südant vaid Ebe jaoks, kuigi mõnikord tuli ka temal lihahimu peale, näiteks keset nädalat, aga tänapäeva tehnikaajastu võimaldab oma vajadusi rahuladada ka füüsilist kontakti omamata ja siinkohal tuleb mainida, et Kain ei konnanud mööda pornosaite, talle jagus igas mõttes oma kallimast.
Ebe tundis nagu oleks nende suhe lõpule jõudnud, ta ei suutnud leppida asjaoluga, et Kain peab tööd tähtsamaks kui teda. See tekitas temas üha enam paranoilisi tundeid ning ta ei püüdnudki näha asja mehe vaatevinklist. Nii suurt empaatiat temas ei olnud. Küll kahtlustas ta et Kainil on Soomes armuke, küll kujutles, et lausa pere, kuigi mingit vihjet selle kohta ei olnud, aga ennegi selliseid situatsioone ette tulnud. Nüüd puudus tal konroll mehe elu üle. Kui enne oli Ebe rõõmus, et mehel on kolmetoalises korteris oma tuba ning teisi tube jagavad kahekesi teised töölised, süvendas see teadmine armukadedust veel rohkem. Korterikaaslased olid ju vabad mehed, neil käis nädalavahetuseti tüdrukuid külas, nii somaallasi, neegreid, soomlasi kui ka eestlasi. Seal siis napsutati ja eirati igasuguseid piiranguid ja ilmselt lahutati oma meelt ja rahuldati ka vajadusi.
„Kena keha teil, noor daam!“ kuulis Ebe mediteerides oma seljataga madalatämbrilist mehehäält. Ebe ehmatas soolasambaks ning ei suutnud meditasioonist välja tulla. Nüüd ta lausa palvetas, sest hirm, mis temasse pesa tegi, aiva süvenes.
„Aga ma ei soovitaks teil niiviisi napis riietuses öö eel üksinda aega surnuks lüüa. Olete kena daam, aga paljud võivad teis seksuaalobjekti näha, sestap ehk soovite et ma saadaksin teid? Koju näiteks?“ Võõras mees näitas viisakust üles.

Paranoilised sensitiivid
Ebe värises üle keha, aga ikka veel ei suutnud meditsioonist väljuda. Samas tajus ta, et see asend on kaitsepoos, et nii ei tohiks ju ometi midagi kurja juhtuda, aga hirm ei lasknud teda vabaks.
„Vabandage, et ma teid tülitasin! Turvalist õhtu jätku!“ Võõras jalutas edasi.
Alles viie minuti pärast lasi hirm ta vabaks ning esialgu ei saanud Ebe aru kas ta kujutas mehe kohalolu ette või kõnetaski keegi teda. Pilk vasakule ja sealt ta läks, võõras mees.
„Oodake! Palun, oodake!“ hõikas Ebe ning ehmatas oma hüüde peale, sest tal ei olnud õrna aimugi miks ta meest hüüdis.
Riho keeras ümber ning jalutas naise suunas. Jõudnud naiseni, jäi ta vaikides edasist ootama. See vaikus oli vastik mõlema jaoks, aga selliseid situatsioone tuleb ikka ette, kui tekib vestlusesse paus, meeltesegadus ei allu olukorrale ja olukord sinule.
„Oih, šamaanisilmadega mees!“ lausa ehmatas Ebe.
Riho muigas. Üks põhjusi, miks ta võõrast naist kõnetama hakkas oligi tunnetus, võiks öelda lausa äratundmine. Liiga sensitiivsed inimesed võivad muutuda ajapikku paranoiliseks, sest nende natuur on tundlik ja haavatav, kordi haavatavam kui inimestel, kes millessegi ega kellessegi, isegi endasse mitte, ei usu.
„Tule, tule minu järel!“ kutsus Riho ja suundus musta volvo suunas.
Nagu imeväel järgnes Ebe võõrale mehele, ei hirmu, ei armu. Lihtsalt läks.
„Riho,“ ulatas mees auto juures Ebele käe.
„Ebe,“ tutvustas ennast ka naine.
„Ojaa, see nimi, see on sulle väga õigesti valitud!“ vastas Riho.
Ebe ei saanud aru millest jutt käib. Ta vaatas Rihot küsiva pilguga.
„Vaata, kaunis daam, meie elu ei juhi ainult situatsioonid lapsepõlvest vaid ka hirmud ja nimi, mille meie esivanemad meile pannud on. Sinul on raskem elada kui paljudel teistel. Ebe on ju pisike habras kübe, selline udusule kergune, nagu sa ise. Oled haavatav ja kannad endast taaka lapsepõlvest. Kas oled päri, kui teeksin ühe rituaali ja aitaksin su elu taas rööpasse juhtida?“ Riho soovis tõsiselt seda naist aidata.
„Ee, ma´i tea...“ kahtles Ebe.
„Tea ikka. Tegelikult teadki, aga ajad sõrad vastu, nagu pisike Punik. See ongi sinu nõrk koht. Kui sa milleski kahtled, siis usalda oma sisetunnet, ära ütle välja sõnu, millesse ka ise ei usu. Lähme!“

Rännaku järel uuestisündinud
Riho võttis autost šamaanitrummi ja nad suundusid tagasi jõe veerele.
Ebe jõllitas meest ehmunud pilguga, nii kuradima tõele vastas Riho jutt. Ja tegelikult ju ka tema tunnetus, sest Riho ongi šamaan, kes suurema aja aastast elab Altai mäestikus, aga suvesid armastab veeta Pärnus, sest tema väitel on see kõige parema energeetikaga linn Eestis. Pärnu asub mere ääres, lisaks jooksevad siit läbi jõed ja jõe energia on tervendab ja liikuv. Kordi parem kui seisva veega veekogu.
„Tule, tule heida siia pleedile, lase ennast täiesti vabaks ning mine tagasi lapsepõlve, sest just sealt sai alguse paranoia, mis juhib su elu. Ära midagi räägi ning katsu püsida ühes asendis.“
Riho asetas Ebele hundinaha peale ja hakkas trummima. Juba mõne hetke pärast oligi Ebe ära, ta kondas mööda lapsepõlveradu, kohtus siit ilmast lahkunud vanavanematega, isegi kunagiste külaelanikega, kes sügiseti lahkusid. Naine ei tea, kui kaua ta ära oli, aga ärgates ei suutnud ta oma  keha liigutada, olles juskui halvatud. Päris mitu minutit üritas ta ennast tervikuna kokku lappida, lõpuks see ka õnnestus.
„Kõik on hästi. Sa ei pea mulle millestki rääkima, ma tean juba kõike. Oled tubli tüdruk, sul läheb elus kõik hästi,“ kallistas šamaan naist, kutsus ta autole ja sõidutas koju. Pärast rännakut pole soovitav aktiivset elu elada, rahu ja vaikus on juba ise tervendavad.
Järgmisel hommikul tundis Ebe ennast justkui uuestisündinuna, elu näis nii helge ja selge. Ta jõi tassi hommikukohvi ja otsustas Kainile helistada, kui kuulis uksele koputust. Seal ta seisis, armastatud Kain, suur roosikimp süles ja lausus:“Anna mulle andeks, aga ma armastan sind rohkem kui oma elu!“
Oehh, mõtles Ebe, uskumatu, oi, häbi, mulle ei tulnud meelde isegi Rihot tänada.
„Aitäh, aitäh, aitäh!“ tänas ta šamaani, Kaini ja kogu universumit.



Vaadatud 168 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi