Selgeltnägija osutus ahneks soolapuhujaks

Reelika leidis ajakirjast tervendaja, nõid Mari-Helle kontaktandmed ning toksis parajasti tema numbrit telefoni, kui teda kõnetas viiekümnendates proua.

„Vaadake, preili, nägin, et uurite seda ajakirja ja plaanite vist minna proua Mari-Helle vastuvõtule.”
„Jah, oli küll selline soov,” mossitas Reelika, mõeldes, mis see tolle tädi asi peaks olema. Reelika oli oma eluga nats rappa läinud, kuid ei kavatsenud mitte kellelegi südant puistama hakata, miks otsib abi ennustajalt.
„Kui te minu nõu kuulda tahate, siis jätke see asi sinnapaika,” soovitas naine. „Helistasin kunagi sama kuulutuse peale ja julgen öelda, et tegu on šarlataniga.”
Reelika vaatas naist huviga ning palus sellest rääkida.

Alla 50 eurot ei saa midagi
„Minu nimi on Ille,” tutvustas naine ennast. „Olen igasuguste uhhuu- ning hookus-pookus inimestega elus väga palju kokku puutunud ja nende lõksu langenud, makstes suuri summasid silmamoondamise eest. Aga nagu öeldakse, lollidelt tulebki raha ära võtta.”
Ille rääkis, et ka tema helistas Mari-Hellele kuulutuse peale, kuna mõned aastad tagasi oli tal vaja otsustada, kas minna Soome tööle või mitte. Ja nagu alati, ei pidanud ta nõu asjatundjatega ega lähedastega, vaid pöördus sensitiivi poole. Et too kas kohvipaksu või kuu pealt vaadates talle tulevikku ennustaks. Ille mõtles helistades, et broneerib vastuvõtule aja, aga käreda häälega proua teisel pool toru mainis, et nõustab ka telefoni teel.
„Heakene küll, rääkisin, et plaanin minna Soome tööle,” jutustas Ille, „aga kodus on lood veidi segased, poeg õpib Tartus ja eakas isa vajab hoolt. Siis hakkas torust tulema sellist jama nagu Vändrast saelaudu. Kõigepealt „nägi” sensitiiv väikeloomafarmi, et ma lähen tööle naaritsakasvandusse. Ütlesin, et mulle pakuti tööd ühes ilusalongis massöörina, mitte rebasefarmis. Seejärel viis selgeltnägija kiiresti jutu mujale, et tal on üks tuttav massöör Soomes ja ta võiks mulle kontaktid anda. Kui jutt läks minu pojale, et tal on ülikoolis probleeme ja noormees ei viitsi õppida, küsis sensitiiv, millega mu teised lapsed tegelevad. Olin imestunud, sest mul pole rohkem lapsi. Lugu lõppes sellega, et proua ekstrasenss palus mul tasuda talle teenuse eest panka ja hakkas ette lugema arvelduskonto numbrit. Kui küsisin, kas 10 eurost piisab, pistis ta teispool toru kisama, et alla 50 euri ei tee talle mitte keegi ülekandeid ja ärimehed, keda ta pidevalt aitab, maksavad isegi 100. Ma ei julgenud iitsatadagi, et pole nagu millegi eest maksta, tänasin ja lõpetasin kõne. Ja ülekannet ei teinudki. Võib-olla needis too nõid mind hiljem ära, aga tänu sellele loole ma enam sensitiivide lõksu langenud pole.”

Abi ei saanud ka Kaika Lainelt
Ille jaoks algas nõiandushuvi juba 1990. aasta suvel ning esimene, kellega naine kohtus, oli Kaika Laine ise. Aasta alguses oli Ille poja sünnitanud ja põdenud sünnitusjärgset depressiooni. Psühhofarmakonid olid ta loiuks teinud ning ka kehakaal tõusis pidevalt. Üks hea sõber teadis, kus Kaika Laine elab ja sõidutas ta Antsla kanti kohale. Tollel päeval väga palju rahvast ravitseja vastuvõtule ootamas polnud. Uued tulijad juhatati tuppa ja paluti kirjutada oma probleemist suurde kontoriraamatusse. Ja jätta kaasavõetud viinapudel ning pakk keedusoola lauale ning minna õue ootama.
Umbes tunni aja pärast kutsuti väike seltskond uuesti sisse ja Laine ise andis kõigile viina ja soola tagasi ning käskis õhtul enne magamaminemist võtta otse pudelist suur klõmakas kärakat, mis pidi unerohu eest olema. Soola aga tuli puistada saunas pesuvette, pesta ennast soolvette kastetud lapiga ja täiskuu ajal see lapp maasse kaevata ning maha matta. Kuna Laine raha ei võtnud, võis igaüks oma südametunnistuse järgi jätta midagi külakostiks talle tuppa laua peale. Ille pani sinna suure tahvli šokolaadi, mille vahel oli ka kenake summa rahaga.
Kodus üritas Ille paaril õhtul pudelist „unerohtu” rüübata, aga hakkas hoopis oksele. Soola algul ikka pesuvette pani, aga kuna tal mingit löövet kere peal polnud, ei hakanud ta ennast kaltsuga pesema. Võib-olla ehk seetõttu, et ta „raviskeemi” ei järginud, polnudki tal Laine juures käimisest mitte mingit tolku.

Kahetine kogemus Luule Viilmaga
„Kui ma veel noor ja ilus olin,” jätkas Ille, saabus Eesti iseseisvusega meile kauaoodatud vabadus. Inimesed olid justkui kevadel koplist lahti lastud vasikad, kes ahmisid uusi teadmisi, k.a ka igasugune esoteerika, mis tollal suurtes kogustes trükivalgust nägi.”
Ille tellis omale „Päikesetuule”, „Kolmanda silma” ja „Paradoksi”. Kõik „tulnukad” olid tema koju teretulnud. Tänu ajakirjade reklaamiveergudele sattus ta ka esimest korda elus paastulaagrisse. Ja seda ta ei kahetsenud. Kolm aastat järjest käis ta dr. Trofimova korraldatud paastulaagris Võrumaal, Kubija hotellis. Kas mõjus tervendavalt šlakkidest vabanemine, aga tohutu energialaeng ning normaalkaalu saavutamine viis elu uuesti rööbastesse.
Ühel aastal sai ta selles laagris tuttavaks Luule Viilma assistendi Aimega Haapsalust. Nad sõbrunesid ning Ille kurtis, et tahaks elukaaslasega teist last, aga siiamaani polnud see mitte kuidagi õnnestunud. Küll uuriti mõlemaid nii ja naapidi ning mees viis koguni spermaproovi arstidele uurida, aga ei midagi. Aime muidugi soovitas Luule juurde vastuvõtule minna.
Ille rääkis, et aastal 1994 polnud Luule Viilmal veel „Ellujäämise õpetust” ilmunud. Küll aga oli ta lasknud trükkida paarikümne-leheküljelise pehmes köites brošüüri „Armastus, andestus ja tervis”. Doktoriproua arvates olid kõik inimeste probleemid ja haigused põhjustatud hirmust, et mind ei armastata. Viilma õpetas igal vastuvõtul neid hirme andestamise kaudu vabastama. Kaasas pidi olema ka tühi kassett, millele ta oma jutu salvestas, et järgmiseks korraks oleks lihtsam kodused ülesanded ära teha.
Illel on tänaseni need makilindid alles. Ja andku Luule Viilma seal teispoolsuses andeks, aga praegu, tagantjärele, tundub kogu lugu naisele jabur. Ka hunnik raha, ikka sadades ja sadades kroonides, mis paari aasta jooksul Haapsalusse sai viidud, oli muljetavaldav. Kui ilmus „Ellujäämise õpetuse” I osa, sai Ille sinna Luule Viilma autogrammi ja selle üle on tal tänaseni hea meel. Õnneks ei jäänud Ille nendest seanssidest rasedaks, sest ühel kaunil päeval oli elukaaslane teise juurde läinud ning kahte last üksi kasvatada oleks ikka väga raske olnud.

Head nõu ilma raha ja nõiduseta
Vestluse lõpuks küsis Ille Reelikalt, mis probleemiga noor daam tahtis ekstrasenss Mari-Helle poole pöörduda. Reelika vastas punastades, et nad olid kursavendadega ühikas jointi tõmmanud ja valvurimutile vahele jäänud. „Mõtlesin, et helistan sellele selgeltnägijale, mida tume tulevik toob.”
„Ära seda küll tee, kallis laps. Parem minge poistega dekanaati ja klaarige seal see asi ära. Küll kõik saab korda. See veel puuduks, et satuksid väljapressija lõa otsa, kes iga „nõuande” peale su pangakontot kenasti tühjendama hakkab. Ja räägi emale kõik ausalt ära. Küll tema juba aitab, sest öeldakse, et kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab.”
Reelika oli nõuande eest südamest tänulik. Tal oli hea meel, et Ille-tädi temaga rääkima hakkas. Nüüd julges ta ka oma emale oma eksimuse üles tunnistada.