Sita-Vello võitleb alati lõpuni

18.10.2020 23:35
Jüri Mätas
Kommentaarid
2
Foto:

Kostitagu kadedad naabrid teda kuitahes solvavate hüüdnimedega, Annelinna aktiivseim pensionär Vello Luuka sellest oma püha missiooni väärata ei luba.

Kaunase puiestee kodumajas on Luuka juba aastakümneid teinud nii kõvasid tegusid, et majanaabrid eelistavad temast kaarega mööda käia. Ise mees aga külge kleepunud Sita-Vello tiitlit pahaks ei pane, sest olulisem on ju sisu: lollust ja ebaõiglust on meie ümber lihtsalt sedavõrd palju, et keegi peab selle vastu jala jõuliselt vastu maad lööma.

Hinges ikka esimees
Konflikti algus ulatub sedavõrd kaugele kui 1996. aastasse, mil uute aegade kiiluvees loodi paneelmajja ühise majandamise hõlbustamiseks korteriühistu. Luuka haaras kärmelt härjal sarvist ja lasi end juba tutvumiskoosolekul käputäiel kohal­viibijatel ühistu ajaloo esimeseks esimeheks – asjaolu, mille juriidilises pädevuses oponendid tänini veendunud pole. „Kehtib küll!“ kõlab meie kangelase enda vankumatu arvamus.
Luuka elukäiku võib paljuski võrrelda suure eeskuju Edgar Savisaare omaga: põgusale võimuperioodile „mängu“ alguses on järgnenud allakäik ja lakkamatu püüdlus kunagise hiilguse taastamiseks. Juba poole aasta pärast kiskus majaelanike üksmeelne umbusaldusavaldus Luuka troonilt ja ehkki ta püüdis sedagi käiku õiguslike võtetega vaidlustada, tuli esimehe pitsat loovutada. Luukale pandi pahaks omavoli rahaliste vahendite kasutamisel, ent mees ise on veendunud, et intriigide taga seisis pelk konkurentide kadedus.
Ropuvõitu hüüdnime pälvis Luuka kaaskondsetelt aga siis, kui asus majarahvast lähikonnas paikneva legendaarse Ülejõe kohviku vastu üles ässitama, et seeläbi toitlustus­asutusest hüvitisraha välja pressida. Nimelt olla ta ühes ülejäänud suguvõsaga lokaalis õe Vilma Palmi 80. juubeli puhul prassides haigestunud ülirängalt salmonelloosi – tõsi küll, sündmuskohale kupatatud veterinaar- ja toiduameti kontroll haigustekitaja jälgi leida ei suutnud. Sellegipoolest ei hoia ohver söögikohta sajatades võigaste kirjeldustega kokku.

Kaks nädalat peldikus
„See, mis sisikonnas toimus, ei kannata vist trükimusta. Seda ei soovita vaenlasele ka,” kõlab kahenädalase okseralli kirjeldus - vähemalt prii kaalulangetus oli kogu Luuka klannile tagatud, kuid toidu arvelt vabanenud vahendid tuli omakord investeerida WC-paberisse. „Ei söö midagi, tagant tuleb ainult vett välja ja palavik on 39 peal!“
Kohviku omaniku Aivar Saukoneni hinnangul püüab Luuka tema elutööd lihtsalt alatult tõrvata ja boikotiähvardusega isiklikult rikastuda. 1071 eurot, mida vanahärra juhitav seltskond ravimite ja saamata jäänud töötasu eest hüvitiseks nõuab, Saukonen igatahes maksta ei kavatse, ehkki oponent sooviks seda otse peo peale saada. “Olin nõus raha maksma graafiku alusel, kui ma süüdi jään, aga ma ei ole süüdi,” väidab ärimees. “Ma ei saa firma kassast nii­sama raha välja anda igaühele, kes küsima tuleb.”
Sama agaralt, ent sootuks kangemate vastaste vastu heitleb Luuka kinnisvarasektoris. Mehe unistuseks on ehitada magusasse rohevööndisse ­Ihaste metsa vanematelt päritud, okupatsiooni ajal õigusvastaselt võõrandatud maale mööda ilma laiali pudenenud järel­tulijatele kahekordne maja, kuid selle realiseerimist takistab tänase linnaplaneerimise inim­vaenulikkus. „Asi on nii kaua veninud, et nüüd on juba lahtine, kas lapselapsed siia tulla tahavadki,“ kurdab ­vanahärra.

Maksumaksja ehitagu
Konkreetsemalt: pensionäri mure seisneb selles, et tema hinnangul survestab oma­valitsus, et arendajad ehitaks välja praegusele metsamaale üldkasutatavad teed, tänavad ja valgustuse. Kogu töö läheks Luuka ruudulisse kaustikusse visandatud arvutuste kohaselt maksma 800 000 euro kanti, millest eluõhtusse jõudnud sangar oma osa lihtsalt tasuda ei suuda. „See ülesanne on minu jaoks kontimurdev. Oleme seisus, kus summad on nii suured, et parem jäta ehitamine katki ja müü krunt maha,“ ütles ta. „Aga see on ju välja­pressimine!“
Linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna juhataja Urmas Ahven tõdeb, et paraku pole Luuka nägemus absoluutselt pädev. „Üldine printsiip, millest lähtuvad ka teised juhtumid, näeb ette, et kui kinnistuomaniku krundi peale tänavaid planeeritakse, siis teed ja tänavad ehitab ikkagi välja see, kes tahab neid maju sinna ehitada. Omavalitsus ei tule ju sulle su enda maale teid ehitama,“ püüab ta selgitada.

Floora kiusab
Luukal jagub vaenlaseid isegi taimeriigist. Nimelt kasvab vaidlusalusel krundil koguni viis kaitsealust taimeliiki: mägi-­piimputk esimesest, aasnelk ja harilik käokuld teisest ning värvi-­paskhein ja laialehine neiuvaip kolmandast kategooriast. Isehakanud botaanik usub, et pinnas on tegelikult kõnealustele taimedele sobimatu ja nende hävimine aja küsimus – kui vaid inimkäsi vahele ei segaks.
Luuka väitel torpedeerivad ümbruskaudsed inimesed, kes uut ehitust näha ei soovi, tema tegevust sihilikult, istutades kaitstavaid taimi maale üha uuesti. „Ühel suvel jäi mulle inimene kraavikalda ääres vahele,“ jutustab ta koletust vahejuhtumist. „Kõndis, väike kotike käes. Ütles, et korjab omale söömiseks rohttaimi, et kas tohib. Pärast aga oli terve kraavi­äärne piimputkesid täis, sest inimene oli seemneid korjanud ja neid ümber istutanud.“



Vaadatud 1941 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
jeesus paluja

mulle pakuti venemaa kunagi präskat- leib, suhkur, vesi. päris hästi niitis, aga öösi hakkas kah salmonelloos pihta, mitu päeva jooksi, põhi lasi kõik läbi. enam ei söönud midagi, aga abi polnud, kuskilt ikka tuli. õudne haigus.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi