Soe sügis saab jätku, ­talvest pole märkigi

Oktoober kulges ennustusele vastavalt kuni viimase näda­lani. Siis läks liiga soojaks. Mitte muidugi selles mõttes, et 12-13 kraadi oktoobri lõpus ei meeldiks, vaid mu ennustus polnud sellele vastav.

Kaks asja läks täppi: 1) miinuskraade ja lund ei tule; 2) järsku jahenemist ei toimu ühelgi hetkel. Kuid teise dekaadi lõpuks jõudis aeglane jahenemine juba sellesse staadiumi, et enam külmemaks minna ei saanud – muidu poleks ennustuse esimene punkt õigeks osutunud. Kui keegi arvab, et 20. oktoobri hommikul kerged külmakraadid ja päeval 4-5 kraadi sooja on üsna tavaline, siis üllataval kombel olid need mõned päevad keskmisest 3-4 kraadi jahedamad. Sest tegelikult peab ööpäeva keskmine oktoobri teise dekaadi lõpul olema Eestis 5-7 kraadi vahel.

Märka sooja, Eesti Ilmateenistus!
Mu ennustus läinuks täide, kui 5-7 kraadine päevatemperatuur jäänuks püsima, aga viiel päeval oli sooja lausa 12-13 kraadi, mida on oktoobri lõpus muidugi palju. Vaatame dekaadide keskmisi numbreid (Tallinna andmed päevase aja keskmise kohta): oktoobri 1. dekaad +16,5 (!) ja 3. dekaad +10,8. Ainult teise dekaadi +9,4 on üsna tavaline.  Oktoobri esimene dekaad oli Tallinnas isegi soojem kui septembri II dekaad (15,9).
Kahjuks ei olnud Eesti Ilmateenistuse küljel täpsustusi, kas oktoobri algul püstitati ka päeva soojarekordeid (tõsi, novembri algul kokkuvõtvas loos mõned näited siiski toodi). Näiteks 5. oktoober, mil erinevates Eesti paikades oli +18-20 kraadi, võis nii mõneski vaatlusjaamas kõrgeima tulemuse kaasa tuua. Kogu oktoobri jooksul oli ilmajaama leheküljel päevakohasel teemal vaid üks sissekanne: „Külm Eesti kohal“. Selline uudis tähistas II dekaadi viimase kolme päeva külma ilma. Aga kus siis olid positiivsed uudised soojalainete kohta? Olen varemgi tähele pannud, et ilmajaam teeb uudiseid suurte vihmade, äikeste, tormide ja jaheduse kohta, aga väldib soojusest kirjutamist. Vastupidiselt Norra ilmaveebile, mis iga väiksematki sooja suurte pealkirjadega kuulutab.
Õnneks ilmus 2. november artikkel lakoonilise pealkirjaga „Soe oktoober“, mis avalikustab, et keskmine temperatuur +9,5 oli viimase poole sajandi kõige soojem. Taolise keskmise tähendust rõhutab veelgi fakt, et 2020. aasta mai keskmine oli Eestis +9,0 (oktoober soojem kui mai!). Kui eelmises ilmaloos kirjutasin, et oktoobri ennustamine ei ole kuigi oluline, sest niikuinii on see kuu kehvake, siis tänavu pikendas ta ilusa ilma perioodi ja lükkas sombust sügist edasi.
Suurt pori tänavu oktoobris ei mäletagi, ehkki sademete hulk 66 mm oli 90% normist. Tõsi, peamised vihmad jäid seekord teise dekaadi lõppu ja seepärast tunduski oktoober tervikuna kuivapoolne. Oktoober oli eelmistest tuulisem, aga mitte liiga tormine. Ent Eesti sügise- ja talvekuudele ongi iseloomulik, et soojema ilma korral on tuul keskmisest tugevam.

Millal saab lõunatuulte limiit täis?
Juba mainitud mais ja suvel saime erilist sooja täheldada vaid juuni teisel poolel. Ülejäänud perioodid olid suuremas osas keskmised või natuke jahedamad, aga mõned kuni nädala pikkused lõigud ka 2-3 kraadi normist soojemad. Seda kuni septembri kolmanda dekaadini, mil algasid ekstreemsed soojaperioodid, mis ikka veel jätkuvad. Nimelt ka novembri esimene dekaad, mis praegu poole peal, tõotab tulla normist umbes 4-5 kraadi soojem.
Mis siis juhtus tänavu sügisel? See, mida suvel ei juhtunud – tuul pöördus lõunakaartesse ja on nüüd väikeste vaheaegadega sealtpoolt puhunud 1,5 kuud järjest. Selles midagi imelikku pole, sest suvekuudel jäi lõuna- ja kagutuulte osakaal väga väikeseks. Praegu tundub, et varsti saab soodsate tuulte limiit täis, mis omakorda annab kerge vihje külmast talvest. Aga praegu ma veel talve ennustama ei hakka, seda saab täpsemini öelda, kui november möödas.
Siin võib mõni lugeja kosta, et kuidas nii – vaatad ära, kas novembris talv tuleb ja siis ütled!? Aga november on üldises plaanis siiski sügiskuu ning Lääne- ja Põhja-Eestis on isegi detsember pea pooltel aastatel sügisene ja sel sajandil isegi sagedamini. Viimane külm detsember oli Eestis alles 2012. aastal. Pärast seda on jõulukuu olnud meil kas täiesti sügisene või osaliselt talvine.

Novembris vaid üksikud lumesajud
Mis puutub novembrisse, siis alanud kuu ei ole viimasel kümnel aastal nii selgelt üle normi olnud. Näiteks 2016. aasta novembri esimene pool oli päris talvine, lumi jäi maha kaheks nädalaks. Lumiseid perioode on novembris olnud ka teistel aastatel, aga pärast 2010. aastat pole enam juhtunud, et novembris saanuks talv alguse ja jäänuks püsima. Pean silmas, et kui novembris on ka olnud talve ilminguid, siis detsembri sulad on selle alati nullinud.
Tänavu tuleb paraku ennustada, et me talve ilminguid novembris ei näe. Kui üks-kaks päeva ka sajab lund, siis maha see ei jää. Kujutan ette, et novembri keskpaigani pole meil ühtki päeva alla 5 soojakraadi, ehk ainult öösiti pisut. Novembri teine pool on usutavasti kõikuvam nii sademete, tuule suuna kui ka temperatuuri poolest.
November on Eestis arvatavasti kõige pilvisem kuu, sest kuigi päikesepaisteliste tundide arv on traditsiooniliselt väikseim detsembris, on sel kuul ju päevad lühemad. Aga statsionaarne pilvkate ei tähenda alati vihma, sest novembris tekib lauspilvisus enamasti ka siis, kui valitseb kõrgrõhkkond. Seepärast ennustangi, et hoolimata traditsioonide püsimisest pilvisuse osas ei tule tänavune november sajune. Kuna muutlik ilm algab kuu teisest poolest, siis tugevnevad ­sajud novembri lõpu suunas.
Lõppu lisaksin, et kui juhtub, et november on (peaaegu) lausaliselt plusskraadidega, siis järgmisi kuid ei ole lihtne ennustada, sest taolise novembri järel on tulnud nii karmi pakasega (näiteks 1978/79 või 1986/87) talvi kui ka sooje talvi nagu eelmine.