Suhet otsiv mees sõbrale: „Internet on täis nooreks tuunitud vanamutte!”
Just sellise ootamatu avastusega üllatas siinkirjutajat tema kauane sõber. Kuldses keskeas Indrek võttis ette otsingud, et mõne toreda uue naisinimesega tuttavaks saada ning koges, et üks pettumus ajab teist taga.
Indrekut vaadates pole ühtegi põhjust, miks sõbralikul ja töökal mehel naistega ei vea. Siiski, ajafaktor ehk – sest Indrekul on usina maatöö ja firmajuhtimise kõrvalt üsna vähe aega. Kord kukub kombainil tükk küljest, siis aga tahab maksuamet midagi... ja Indrek saab tööpäeva alles päris hilja ära lõpetada.
Aastaid tagasi kippus Indrek vahel pudelisse kukkuma ja umbes sel ajal tema proua ta maha jättiski. Indrek elas seda raskelt üle, aga suutis hakkama saada ning end isegi viinakuradist eemale sundida. Pärast seda mees nii palju tööd teebki – ütleb, et asendas ühe sõltuvusega teisega.
Naiste poole ei tahtnud Indrek lahutuse järel vaadatagi. Mees ütleb, et see on nagu koeravõtuga – sa kas võtad uue peni kohe, kui vanaga midagi juhtus või ei tee seda väga kaua. Kui üldse kunagi.
Tahaks nägu näha, mitte taguotsa
Nüüd aga tuli Indrekul vahva mõte, et olgu nende abikaasade ja pruutidega kuidas on, aga suhtlusringis „võiks ju mõni silmarõõm ka olla”.
Esmalt vaatas mees üle, et keda ta üldse tunneb ja äkki juba on orbiidil mõni kenakene, kellega võiks vahel välja minna.
„Üsna mittemidagiütlev seis,” kommenteerib mees seda otsimise taset. „Paljudel on mehed olemas ja üllataval kombel on naised oma meestega päris rahul ja kõrvalt võtmise vastu huvi ei tunne. Kes on ringitõmbajat sorti, on seda kohe laias kaares ja sellist ma ei taha.”
Indrek hakkas uudistama, mis värk toimub kübermaailmas – leidub ehk keegi temalegi? Esmalt vaatas ta tutvumisportaale ning jäi seal väga nõutuks.
„Naised näitavad ennemini tissi ja taguotsa kui nägu. Aga mina tahaks teada, kes ta on ja mis ta teeb. Kindlasti googeldaksin enne kirjutamist. Ma ei ole enda arvates naiste suhtes väga nõudlik, aga ma arvan, et naisel võiks olla töö ja mõni huviala... See ei pea olema midagi suurt, ega ma ise ka mingi kultuuriinimene pole – teen maatööd ja juhin väikest firmat, aga mulle meeldib vahel reisida ja vahel filmi vaadata, uudistega kursis olla on ka tähtis. Kui näiteks naist huvitaksid samad asjad, oleks meil koos juba päris tore olla.”
Kaunitari asemel ilmetu tädi
Edasi võttis Indrek ette sotsiaalmeedia ja vaatas, mida teevad seal tuttavad ja tuttavate tuttavad naised.
Facebookis avastas ta, et mitmed temavanused prouad näevad välja silmatorkavalt noored ja ilusad. Indrek kohe ohkas ja näris natuke oma väikese sõrme küünt, enne kui mõnele kirjutada julges.
Aga polnudki nii hull ja mõni isegi vastas. Sõna sündis sõnast ja kohtingukutseni jõudmine polnudki nii keeruline kui mees mõelnud oli.
Reet oli Indrekust kaks aastat noorem ning mehe arvates lausa erakordselt kaunis daam. Mees vuntsis end kenasti üles, et prouaga kohvikusse minna.
Pettumus oli aga suur. Oodatud elegantse ja noorusliku leedi asemel jõudis kohtumisele üpris väsinud moega tädi, mitte liiga hästi istuvad teksad jalas ja dressipluus seljas. Kotid silmade all ja soengki selline, mida juuksurikääride asemel on puudutanud pigem aja karmivõitu kamm.
„Ära saa valesti aru,” rõhutab Indrek. „Ma ei ole hetkekski arvanud, et mulle alla missis Estoniat ei kõlba. Ilus välimus on boonus, aga hoolitsetus näitab, et naine saab endaga hästi läbi ning oskab nii iseendast kui ka teistest lugu pidada.”
Indreku „tädi” oli eelnevalt rõhutanud, et ülekaalus ta ei ole. „Mitte, et ma seda küsinud oleks, aga tegelikult oli see naine pigem haiglaslikult kõhn. Lisaks suitsetas ta kogu aeg – jälle asi, mida ma ei seaks parameetriks, aga kahe sigareti vahele võiks ju natuke muu tegevuse aega ka jääda.”
Esimene kohtumine selle naisega jäigi viimaseks...
Detektiiv alustab uurimist
Indrekut aga jäi küsimus vaevama. Kuidas nii ilusa pildi taga oli nii räsitud välimusega tädi? Meest, keda naiste välimus polnud kunagi esimese asjana huvitanud, kannustas nüüd lausa detektiivikirg.
Selgus saabus koos sellega, kui Indrek nägi Facebookis oma kodukandi poemüüja pilti. Samuti väga noore olemisega, samas polnud tegu vana pildiga, sest kuupäev oli kenasti juures.
Kuna Indrek sai poemüüjaga hästi läbi, võttis ta julguse kokku ja küsis, et mida naine oma internetipiltidega teeb.
Sõbralik Siiri itsitas tükk aega, et kas ta näeb nii kehvakene välja, et omakülamees nüüd sellise küsimusega tuli, ja Indrek seletas tões ja meeles, et Siiri on kena ka leti taga, aga pildil näeb välja noorem kui oma tütar. Et kas on meik selline või mida ta ometi teeb?
„Ja siis Siiri seletas, et polegi mingit meiki vaja, see on kallis ja võtab aega ja igaüks ei oskagi. Aga et igaühel on telefonis fotoprogrammid ja filtrid, millega kaotada kortsud ja tasandada näonahk, teha silmad suureks ja kaotada lõualott või mistahes muu segav asjaolu...”
Indrek oli saanud oma küsimustele vastused. Poemüüja Siiri puhul tundus see filtrite värk talle vahva mänguna, aga tutvumise jaoks ta seda kõige õigemaks viisiks ei pea – võiks ju foto olla ikkagi selline, et teineteist on kohtumisel võimalik ära tunda. Soovituse peale enne mõni videokõne teha, jäi Indrek aga mõtlema – seegi on üks variant pettumusi vältida.