Suhted: Ämm ei huvitu lapselastest, küll aga oma pojukesest

Meeli (35) on väga nördinud oma ämma peale, kes ootab poega pea igal nädalavahetusel endale maale appi, kuid lapselaste vastu huvi ei tunne ja neid ta hoida ei taha. "Ja mees ei saa aru ka, et teda nõmedalt ära kasutatakse," imestab Meeli.

"Ämmaga on minul olnud suhted algusest peale sellised pigem jahedapoolsed," jutustab Meeli. "Otseselt midagi ütlemist pole olnud, kuid erilisi sooje suhteid ka mitte. Mu mees Gert (34, nimi muudetud) elas kuni minuga tutvumiseni kodus ja kuna ämm on palju aastaid lahutatud, siis küllap pani ta veidi pahaks, et ma pojukese nii-öelda tema tiiva alt välja kiskusin ja omaette elama ärgitasin. Nemad omavahel olid ja on aga väga lähedased. Ema helistab Gerdile ikka iga päev ja räägib oma elust-olust. Meie elame Tallinnas, ämm aga Tallinna lähedal maakohas, kus alatasa on vaja maja juures nii üht kui teist asja kõpitseda.
Ma ei liialda, kui ütlen, et vahepeal kulusid kõik meie nädalavahetused selle peale, et oli vaja maale sõita. Vahel sõidab Gert sinna üksi, vahel lähen mina lastega kaasa, aga ega minul ja lastel seal väga midagi teha ei ole. Lapsi on meil kaks - kolmene ja kuuene, tüdruk ja poiss. Nende vastu on ämmal huvi nende sünnist saadik olnud äärmiselt leige.
Kui ämm meile külla tuleb, siis ta neile midagi enamasti ikka toob ja alguses natuke suhtleb ka, aga see huvi vaibub väga kiirelt ja siis teda enam köögist kohvitassi tagant pojaga jutustamast ükski lapselaps ära ei meelita. Hoidnud on ta lapsi kogu nende elu jooksul neli korda, ja need kõik on olnud sellised paaritunnised hoidmised, pärast mida on ta teinud pähe eriti dramaatilise näo ja ohanud, kui kohutavalt väsinud ta on.

Kohe nii vana ja väeti?
Gert ütleb, et tema ema on ju vana ja põdura tervisega - arusaadav, et ta ei jaksa marakrattide järel joosta ning et ta ise maja juures abi vajab. Kõlab kenasti, ainult et ämm on tegelikult alles 62-aastane, nooruslik ja kõbus inimene, mitte mingi saja-aastane sant.
Minul on vanaema 77-aastane ning tema nuiab alailma, et lapsi talle hoida tooksime! Rääkimata siis emast-isast, kes ka alati ise tunnevad huvi ja tahavad lapselastega suhelda. Ämm aga otsib vaid võimalusi, et sellest kõrvale hoida. Samas teda peab Gert küll kogu aeg poputama, ära kuulama ja alati tema vajaduste pärast kohe kohale lendama. Isegi siis, kui meil oma perega nädalavahetuseks mingid plaanid on tehtud, jätab mees ema halakõne peale need kõik sinnapaika ja jookseb appi. Sest ema peab ju aitama, ta on ju vana ja üksi...!
Kahju on sellest, et täiskasvanud mees on ikka veel memmekas ega saa aru, et teda lihtsalt kasutatakse julmalt ära. Mul poleks inimese abistamise vastu midagi, kui inimene ise ka omaenda lapselapsi hoiaks ja armastaks, kuid niimoodi tundub kogu asi inetu ja egoistlik. Ainult "mina, mina, mina!" Ja teised, meie, peame siis sellepärast kannatama. Me ei saa teha omi planeeritud asju, sest kogu aeg käib mingi tants ämma ümber.

Eks ilmselt oma süü
Ma olen mõelnud, et tegelikult pole mul süüdistada kedagi. Ise ma ju lõin suhte mehega, kes tollal, 26-aastasena, elas alles kodus ema juures. Ohumärgid olid olemas algusest peale, aga ma otsustasin toona neid ignoreerida, kuna uskusin, et eks mina ikka suudan Gerti muuta. Ei suutnud, midagi pole muutunud nende aastatega. Olgu siis minu lugu hoiatuseks ehk ka mõnele teisele, kes naiivselt samu mõtteid heietab. Inimesed ikka üldiselt ei muutu, kui juba suhte alguses midagi tundub kahtlane ja häirib, siis aja jooksul need asjad pigem võimenduvad. Nii oli minu kogemus ja sarnaseid lugusid olen kuulnud ka teistelt."