Suhted: Ärritunud vanaema: "Miks te mu mustanahalise lapselapse peale viltu vaatate?"

Maire (55) tütar elab juba aastaid USA-s. Seal on ta õppinud, tööle asunud ja ka pere loonud. Maire on väga õnnelik, kui tütar koos mehe ja väikese pojaga Eestisse tuleb.

Paraku on tema süda ka raske - paljud eestlased vaatavad tema väimehe ja lapselapse peale viltu, ette on tulnud ka päris halvasti ütlemisi. Ja miks? Sest väimees on mustanahaline ja lapselapski väga tõmmu.
"Mu tütar Kristi (31, nimi muudetud) sõitis juba veidi rohkem kui kümme aastat tagasi Ameerikasse õppima," jutustab Maire. "Alguses ikka olin kindel, et ta tuleb Eestisse tagasi, kuid elu läks teisiti - pärast kooli lõpetamist leidis tüdruk seal päris hea töökoha ning ta ise oli ka väga huvitatud sellest, et ikkagi pigem sinna elama jääda. Mis seal siis ikka, pidin sellega leppima. Peaasi, et tütar oma eluga rahul ja õnnelik on. Õnneks käis ta ikka igal aastal kodumaal ka ja samuti suhtleme pidevalt meili teel ning Skype´i vahendusel, nii et teineteisest võõrdunud ei ole me kunagi. Olin väga õnnelik, kui tütar viis aastat tagasi teatas mulle oma kihlumisest ning veel aastake hiljem peeti ka pulmad - ühe peo tegid nad USA-s, teise Eestis.
Kui Kristi mulle kohe alguses rääkis, et tema tulevane on mustanahaline, siis korraks nagu olin natuke hämmeldunud. Eelarvamused said aga kohe kummutatud, kui selle noormehega ise kohtusin ja nägin, missuguse sooja, südamliku ja ka haritud inimesega on tegemist. Kätt südamel hoides võin kinnitada, et paremat meest ei oleks ma oma Kristile võinud üldse tahtagi! Pulmad olid ka väga kaunid, ja natuke rohkem kui aasta hiljem nägi ilmavalgust minu esimene lapselaps, Kristi väike pojake. Ilus ja armas poiss, tõeline rõõmupall. Ta on tõmmu, mulatt, aga sellele vaatamata oma emaga paljuski väga sarnane ja tuletab mulle väga meelde tütart, kui see alles päris pisike oli. Ma ei saaks olla uhkem vanaema!

Väga hämmingus eestlaste suhtumisest
Mind paneb aga tohutult imestama ja nördima see, kuidas Eestis Kristisse ja tema perekonda suhtutakse. Ma alati nii väga ootan nende tulekut, aga samas natuke pelgan ka. Olen ise oma kõrvaga kuulnud nendega koos jalutades, kuidas inimesed mürgiseid märkusi pillavad - ükskõik kas siis päris avalikult või omaette, arvates et me vist ei kuule. Ikka need halvustavad neegrisõnad ja ahhetamised-ohhetamised teemal, et eesti naine ja must mees. Kord oli isegi juhtum, kus noored läksid õhtul välja ja mina pisikest poissi hoidsin. Temaga õue jalutama minnes näen alati inimesi jõllitamas, seekord aga tuli üks meesterahvas otsesõnu küsima, kuidas see ikka võimalik on, et mul selline lapselaps on. Ma siis sõbralikult rääkisin, et mu tütar on abielus ameeriklasega - ehkki ise mõtlesin, miks ma pean sellest võhivõõrale üldse aru andma - , aga tema muudkui jõllitas last ja raputas pead, endal selline ilme näol, nagu vaataks mingit vastikut putukat. Küsisin lõpuks, et vabandage, mis probleem teil on? No siis tuligi ära, et tema põlise eestlasena ikka ei suuda sellega leppida, et mustad meie maale tulevad, siin elama hakkavad, siinsete naistega peresid loovad... Ma olin nii vihane, et võtsin lapse ja kõndisin lihtsalt minema. Ma ei kavatsenudki hakata talle uuesti aru andma sellest, et mu tütar elab ise Ameerikas, mitte ei ole tema mees siia meie riiki siinset elu ja naisi nillima tulnud. Inimene absoluutselt ei kuulanudki, mida ma üldse rääkisin!

Isegi oma tuttavad pole targemad
Eriti kurb on see, et isegi paljud oma tuttavad ei ole selle koha pealt arukamad. Ma olen kahe sõbrannaga suhtlemise lõpetanud, kuna nad avalikult halvustasid mu tütre abikaasavalikut. Mida on teistel siin öelda ja kritiseerida, kui inimene on leidnud oma õnne, ja kui tõesti kõik on hästi? Mis tähtsust on nahavärvil, kui tegemist on hea ja toreda inimesega, kes teeb mu tütre õnnelikuks? Ma lihtsalt ei saa aru, miks on nii paljud eestlased sedavõrd kurjad ja negatiivselt meelestatud mu tütre kena perekonna suhtes. Eriti veel lapse suhtes - no see vastik vanamees lihtsalt ei lähe mul meelest, kes mu armsat pisikest tütrepoega tigeda näoga jõllitas.
Selles suhtes tean, et Kristil ei ole kerge kodumaal käia. Ja sellest on tõesti nii pagana kahju, sest ma tahaksin oma lapselast ikka rohkem näha, kui ma ise seal kaugel neil külas jaksan käia."