Suhted: Ema hullumas: laps lihtsalt keeldub lasteaeda minemast!

Katrin (34) kasvatab üksi nelja-aastast poega. Laps hakkas nüüd pärast suvepuhkust uuesti lasteaias käima, kuid läheb sinna ülimalt vastumeelselt.

"Iga hommik algab kohutava tralli, pisarate ja hüsteeriaga," kurdab Katrin. "See tekitab juba endas meeletut stressi, terve päeva on omal ka töö juures tuju paha ja aina mõtlen, kuidas pojal lasteaias läheb."
Katrin jutustab, et tegelikult oli nii temal endal kui lapsel isegi väga vedanud, et poeg hakkas alles kolmeselt lasteaias käima. "Senikaua oli mul võimalik temaga kodus olla, sest olin oma sissetulekutest pisut kõrvale pannud ning lisaks sain natukene ka kodus tööd edasi teha," räägib ta.
"Siis muidugi tuli lõpuks ikkagi päriselt tööle minna, kuna muudmoodi enam välja poleks vedanud - olen mehest lahus juba peaaegu kolm aastat ning kuigi ta elatist lapsele maksab, oli ikkagi järjest raskem rahaliselt toime tulla. Pealegi oli poiss siis ikkagi juba kolmene ja igati normaalses lasteaialapse eas, samuti nägin ma ise, et ta väga naudib omaealiste seltskonda.
Jah... esimene aasta läkski päris hästi tegelikult. Vahepeal olid väikesed tagasilöögid, aga nendest saime üle. Tegin võimalusel lapsele ka nädala sees lasteaiast vabu päevi. Hommikuti tuli vahel ette ka seda, et ta ei tahtnud väga minna, aga läks muidugi ikka ja päeva peale oli kõik tegelikult okei. Nüüd aga on miskipärast asjad totaalselt muutunud ja elu päris põrguks läinud. Pärast suvevaheaega, nüüd augusti algusest, hakkas laps taas lasteaias käima. Ja see on lihtsalt kohutav, mis nüüd toimub! Iga päev lõpeb meil jutuga sellest, et ei taha hommikul lasteaeda minna, ja iga päev algab sellega. Kui ma selgitan, et nii ei saa, sest ma pean ju tööle minema, siis tulevad pisarad. Ja seejärel hüsteeriline kisa: ma ei taha, ei taha, ei taha...!

Isegi kommipakkumine ei aita
Pean teda vägisi riidesse toppima, vahel lausa süles autosse kandma. Mitte ükski seletus ei aita, isegi mitte see, kui üritan teda ebapedagoogiliselt ära osta, pakkudes näiteks kommi või et ostame pärast koduteel midagi head. Ta ei taha isegi seda, kuigi muidu on tohutu magusasõber! Lihtsalt mitte ükski asi ei aita, tema ei taha minna ja kõik. Kogu selle hommikuse tralli tõttu olen ma juba mitu korda tööle hiljaks jäänud.
Laps lõpetab röökimise alles rühmas, siis kui olen kuidagimoodi ta oma kapi juurde saanud ja ta lõpuks mõistab, et sellest kõigest ei ole kasu ning et ta ikka tõepoolest peab rühma minema. Õpetajaga rääkides olen välja selgitanud, et üldiselt ei ole päeval väga viga. Hommikul, vahetult pärast minu lahkumist olevat poiss küll mõnda aega kurb, kuid hakkavat ikkagi peatselt mängima ja teistega koos sööma. Päeval joriseb natuke aega alles siis, kui hakatakse lõunaunne minema, ka pärast ärkamist pidi ta olema pisut viril. Aga need hommikud... oeh. See on karm.
Ma olen lapsega rääkinud, rääkinud, rääkinud. Seletanud, et me ei saa muudmoodi ju elada, et emme lihtsalt peab tööl käima. Ja seega peab ka tema käima lasteaias. Kohati tundub, et ta nagu saaks aru, siis aga läheb kõik jälle lahti - ei taha, ei taha...

Pikk puhkus rikkus kõik?
Mul on selline tunne, et see pikk suvepuhkus - minu ja oma vanaema abiga sai poiss puhata peaaegu 1,5 kuud -, rikkuski kõik ära. Vanasti oli kindel rutiin, nüüd on tal ilmselt hästi meeles aeg, kus sai kodus lebotada, ei pidanud kusagile minema. Nüüd aga tuleb hommikuti vara tõusta ja terve päeva kodust eemal olla. Arusaadav, muidugi. Ma tõesti ei usu, et asi võiks olla milleski muus, sest õpetajad on lasteaias kõik samad kes varem, samuti ei ole tal seal teistega seltsimisel mingeid probleeme. Kõik on samamoodi nagu oli enne suvepuhkust.
Ainult et kuidas seda taaskohanemist ometi kiiremalt ja valutumalt korraldada? Praegu igatahes oleme mõlemad korralikus stressis, nii mina kui laps."