Suhted: Ema mure: tütar elab joodikust mehega!

Helle (50) on väga mures oma tütre pärast. 26-aastane Mari (nimi muudetud) elab juba teist aastat koos noormehega, kellel on tõsine alkoholiprobleem.

Helle on püüdnud tütrele aru pähe panna, et sellisest suhtest ei saa midagi head tulla, kuid Mari ei kuula ema ning väidab kangekaelselt, et neil on kõik väga hästi.
Helle jutustab, et on alati oma tütre ja tema valikute üle vaid uhkust tundnud. "Koolis oli Mari alati väga hea õpilane, omandas aineid lausa lennult," räägib ta.
"Mina kohe kadestasin teda pisut, sest mul endal omal ajal läks koolis ikka palju raskemalt. Loomulikult sai Mari ka soovitud erialale ülikooli sisse ja nüüd ka töötab õpitud alal. Kõik oleks nagu igati hästi, aga... kaks aastat tagasi, viimasel kursusel õppides sai ta tuttavaks ühe noormehega, kellega tänaseni elab koos. See on Maril esimene pikem suhe, esimesed kaks lõp­pesid üsna kiirelt. Aga selle noormehega on väidetavalt suur armastus. Miks ma siis oma tütre üle ometi ei rõõmusta?
Aga sellepärast, et olen teadliku tolle noorsandi alkoholilembusest. Olen näinud ise pereüritusel, kuidas ta ennast taltsutada ei suuda ja missuguseks siis muutub. Olime minu ema juubelil, kus ta jõi ennast täis, noris külalistega tüli ja oksendas põrandale. Minul oli väga piinlik ja Maril veel enam, muidugi.
Olin kindel, et Mari jätab ta pärast seda kohutavat pidu maha, aga tühjagi - mees oli kaine peaga vabandust palunud ja lubanud, et see enam ei kordu. Minu muidu nii arukas ja praktilise meelega tütar leppiski mehega ära ja on temaga ikka koos. Mees muidugi joob endiselt.
Tütar ei taha mulle neid asju väga rääkida, aga olen vihjetest aru saanud, et joomasena on ta koju tulnud nii ühelt kui teiselt ürituselt. Mari ütleb, et mees ei kannata lihtsalt üldse alkoholi ja ei tohiks üldse juua. Et kui joob, siis läheb asi käest ära, aga muidu olevat väga tore ja normaalne mees.

Joodikut ju ei muuda
On selline ütlemine, et joodikut parandab ainult haud. Olen ise sellega väga päri, sest olen enda suguvõsas kõrvalt näinud neid alkohoolikuid küll ja küll. Mu onu jõi ennast kunagi sõna otseses mõttes surnuks, samuti oli vanaisa kõva viinaviskaja ning nägin kõrvalt, kui raske oli vanaemal temaga.
Olen kõiki neid lugusid Mariga jaganud, püüdnud talle selgeks teha, et ei ole mõtet rikkuda oma noort elu sellise inimesega, kes 99% tõenäosusega kahjuks ei muutu. Ma räägiks nagu seinaga! Oleks tal isa, vahest kuulaks ta teda rohkem, aga paraku olen juba palju aastaid lahutatud ning eksmees tütrega kuigi palju ei suhtle.
Mari on veendunud, et tema noormehel ei ole alkoholiga tõsisemaid probleeme, tema meelest on meil igaühel oma vead ja nõrkused ning see alkoholi pruukimine olla just nimelt tema elukaaslase kõige nõrgem külg. "Inimesele tuleb toeks olla, mitte teda lihtsalt minema visata nagu mingit rämpsu," vaat´ nii ütles mu tütar mulle. Ja lisas veel, et tema armastab seda meest ning kavatseb igal juhul toetada teda, aidata tal selle probleemiga võidelda.
Mina siis küsisin, milliseid samme mees ette kavatseb võtta "probleemiga võitlemiseks", aga selle peale ei osanud Mari vastata suurt midagi muud kui et "püüab mitte juua". Ma vaid ohkasin selle jutu peale, aga rohkem peale käima ei hakanud, kuna ma näen, et tütar tõepoolest ei mõista probleemi tõsidust.

Ei taha olla vastik ämm
Nii palju kui mina tean, peavad noored tasapisi juba pulmaplaane. Ma kohe sugugi ei taha olla see vastik ämm, kes noori ei mõista ja nende õnne püüab kuidagi varjutada, kuid ma olen oma tütre pärast lihtsalt nii mures!
Kardan, et ta on praegu lihtsalt ikka veel väga armunud ja kannab nii-öelda roosasid prille, aga ühel hetkel jõuab see karm tegelikkus ikkagi temani. Siis võib aga juba väga raske olla midagi muuta, eriti kui on vahepeal näiteks juba lapsed sündinud. Sellisel juhul võib saada rikutud mitte ainult Mari enda, vaid ka tema laste elu. Tuleks ta ometi mõistusele ja saaks aru, et alkohoolikuga ei ole mõtet perekonda luua!"