Suhted: Isa õigustab tütre sigadusi

Merle (37) on kümneaastase poja ja kaheksase tütre ema. Talle teeb väga muret nii tütre kui ka abikaasa Reinu (41) käitumine. Tütar on isa täielikult ümber sõrme keeranud, isa ei keela talle mitte midagi ning selle tulemusena muutub lapse käitumine aina ebameeldivamaks. “Rein õigustab alati tüdrukut, isegi kui see teiste lastega vastikult käitub,” ohkab naine. “Minu sõna ei kuula see laps kahjuks enam ammugi.”

Merle jutustab, et Rein soovis alati kangesti tütart saada. “Kui saime teada, et esimene laps on poeg, tundus ta üpriski pettunud olevat, ehkki seda ei tunnistanud,” meenutab naine. “Vahel ikka küll ütles mingeid selliseid kommentaare, et äkki tuleb teine laps tütar, küll siis ostaks talle seda ja teist ja... Ühesõnaga, tütre soov oli ilmne, ehkki ei saanud küll öelda, et ta pojale kuidagi sellepärast kehvem isa oleks olnud. Igatahes oli ta väga õnnelik, kui jäin teist last ootama ja eriti õitses ta rõõmust siis, kui lähedased avaldasid arvamust, et küllap seekord tuleb tütar. Kui ilmnes, et tulebki, polnud tema rõõmul otsa ega äärt. Minule tegi veidi tuska, et poja sünnist teada saades ta küll ultrahelis sedavõrd õnnelikuna ei paistnud, aga ma ei hakanud midagi ütlema: tore ju, kui inimene rõõmustab. Lootsin ainult, et ta lastel vahet ei hakka tegema. Kahjuks oli see lootus asjatu. Nii nagu tütar sündis, ei märganudki Rein õieti enam meie suuremat last. Ta ise küll väitis, et see pole tõsi: ta ju võttis aega, et käia vanema lapsega mänguväljakutel, viis teda mõnikord kinno ja teatrisse. See muidugi oli tõsi. Kuid samas, igapäevaselt kodus olles ta tegeles ainult beebiga ning suhtus suuremasse lapsesse pigem tõrjuvalt. Ise ütles, et väiksem lihtsalt vajab rohkem tähelepanu, aga see polnud ju tõsi. Just suurem oleks vajanud rohkem tähelepanu ka oma isa poolt.

Tütrele kõik lubatud
Lootsin, et ajaga loksub kõik paika, kuid kahjuks probleemid hoopis süvenesid. Enam ei olnud asi üksnes laste vahel vahet tegemises (kuigi selles osas kahjuks sai isa ja poja vaheline suhe kannatada ja pikapeale poiss enam väga isaga midagi koos teha ei soovinud). Tekkisid juba aga ka muud probleemid. Nimelt suutis isa tütre niivõrd ära hellitada, et too enam minu sõna üldse ei kuula – ta teab, et isa lubab tal nagunii teha kõike, ka neid asju, mida mina keelan. Selle tulemusel on tütrest tänaseks saanud kohati väga ebameeldiva käitumisega tüdruk. Ta hakkas sügisest koolis käima ja juba mitu korda olen saanud käia õpetaja jutul. Tütar, nimetagem teda siin Monaks, on klassikaaslaste vastu ülbe ja üleolev, segab ka tunni ajal sageli õpetaja jutule vahele ning arvab, et tema teab ise kõike kõige paremini. Õpetaja sõnul on ta lausa otse mõnitanud kahte last, kes õppetööga nii hästi hakkama ei saa kui Mona ise. Olen ikka väga pahane olnud ja Monaga tõsiselt sel teemal vestelnud. Aga Rein? Tema on veendunud, et õpetaja paisutab probleemi üle!

Isa ei tunnista probleeme
Rein on veendunud, et ega siis nii armas ja tore pisike tüdruk ometi kedagi ei kiusa, küllap ta on niisama nalja teinud ja teised on liiga õrnukesed, et kohe solvuvad! Ja tunni ajal rääkimise kohta leiab tema, et laps peabki saama tunnis oma arvamuse välja öelda ning kaasa rääkida, tuimast tuupimisest ei olevat nagunii mingit kasu. Samamoodi on kodustes asjades. Mina ei luba Monal voodi peal hüpata, Rein arvab, et ajast aega on lapsed vooditel hüpanud, mis see ikka teeb. Mina ei lubaks enne õhtusööki kommi süüa, Rein arvab, et mis see natuke ikka teeb. Mina ei luba vanemat venda torkida, eriti kui too õpib, Reinu arvates peab aga poeg ise suutma enda eest seista ja saama aru, et õde on alles väike ja tahab lihtsalt tema tähelepanu. Selle üle oleme palju vaielnud, aga Rein ei saa tõesti siiralt ise aru, et ta nooremat last eelistab. Mul endal on sageli pojast väga kahju, kuna ma näen, et temaga on isa palju rangem. Põhiline küsimus on mul aga see, mis sorti inimene küll kasvab tüdrukust, kui talle sedaviisi pidevalt kõike lubada? Ta alles alustas kooliteed ja juba on probleemid, mis niimoodi edasi saab?”