Suhted: “Isasid tuleks rohkem väärtustada!”

Taavi (31) kasvatab üksinda kahte lasteaiaealist tütart. Tal on väga hea meel, et nende lasteaias ei ole isade­päeva tähistamist ära jäetud - ikka sel põhjusel, et paljudel lastel pole isa. “Meil pole jällegi ema, ega seepärast pea emade­päeva ära keelama,” on Taavi täiesti veendunud.

Taavi jutustab, et erinevatel põhjustel on nende elu läinud nõnda, et 3- ja 6aastast tütart kasvatab ta üksi. “Nende ema on mingil määral pildil olemas, kuid suhtleb lastega vähe – tal on endagi eluga piisavalt probleeme, pealegi elab ta teises riigis,” räägib mees. “Seega olen harjunud lastega ise hakkama saama. Ja ma saangi – meil on kõik kenasti ja tuleme toime. Meil on ka abilisi – minu ema ja vanaema ning vanem õde, kellel on ka omal perekond, kuid kes on vajadusel alati valmis ka mind abistama ja mu lapsi hoidma. Lapsed on harjunud, et ema nende elus ei osale ning ei tunne temast puudust ega küsi ta järele.
Küll aga peavad paljud, kes meie olukorrast midagi ei tea, mind suureks vaesekeseks ja lapsi õnnetuteks orbudeks – mis sellest, et neil on ju üks vanem täiesti olemas ja eks õigu­poolest eksisteerib ka teine. Arsti juures näiteks saan alati selgitada, mispärast tulen  mina lastega ja miks seda ei tee ema – mis on minu arvates äärmiselt kummaline! Isa ei peeta nagu üldse võrdväärseks lapsevanemaks. Mänguväljakutelgi on küsitud, et aga kus siis laste ema on. Isegi kui ema oleks olemas, kas siis isad ei võigi oma lastega koos olla ja aega veeta?

Isadepäev on muidugi tähtis
Mu õde rääkis, et tema laste lasteaias olevat isadepäeva tähistamine juba mitmendat aastat ära jäetud põhjusel, et paljudel lastel ei ole isa ning et siis olevat need lapsed kurvad, kui keegi ei tule peole ja kellelegi pole midagi meisterdada. See tundub mulle nii ebaõiglane! Miks siis sellisel juhul peavad kannatama need lapsed, kellel on isad olemas ja kes hea meelega tahaks seda päeva tähistada? Teistel lastel on ju kindlasti ka mõni meessoost sugulane olemas, kellele ta siis kaardi võiks meisterdada ja kelle peole kutsuda – vanaisa, onu, kasuisa... kestahes. Minu lastel võiks siis teoreetiliselt olla emadepäevaga probleeme, kas peaksime sellegi keelustama? Tegelikkuses teevad nemad kõik oma meisterdused vanaemale, kes on selle üle pisarateni õnnelik ja liigutatud. Oleme sel päeval kutsunud kokku nii vanaema kui laste tädi oma perekondadega ja ikka kenasti üheskoos emadepäeva pidanud. Võib-olla natuke on nukrust ja küsimusi laste poolt, kuid ma usun, et palju kurvemad oleksid nad siis, kui see päev kodus lihtsalt maha vaikida. Kõik on suhtumise küsimus ja kunagi ei saa lastekollektiivis langetada selliseid otsuseid, et absoluutselt kõik oleksid rahul.

Isa oleks nagu saamatu äpu
Mulle ongi jäänud selline mulje, et isa on meie ühiskonnas nagu mingi töllakas, kes millegagi hakkama ei saa – vähemasti mitte omaenda lastega! Lahutustegi korral määratakse lapsed pea automaatselt ikka ema hooldada, ka sellistes olukordades, kus võib-olla oleks neil tegelikult isaga oluliselt parem. Mujal maailmas on väga levinud ka see, et peale lapse sündi jääb lapsepuhkusele hoopis isa, mitte ema – kui mitte kohe esimestel kuudel, siis mingil hetkel kindlasti. Eestis kasutavad seda võimalust väga vähesed isad.
Mina olen igatahes ise ja oma lastega koos küll püüdnud murda neid müüte, et lapsed vajavad ainult ema ja isa on mingi juhmard. Kavatsen edaspidigi selles valdkonnas julgelt sõna võtta ja usun, et kui julgemalt ja asjalikumalt tegutsevaid isasid oleks rohkem, siis vast hakkaks ühiskonnas see praegune suhtumine ka muutuma! Lapsevanemad on mõlemad võrdselt tähtsad!”