Suhted: "Keegi ei mõistnud, miks ma lahutust tahan..."

Mitte keegi ei mõistnud Riinat (31, nimi muudetud), kui ta rääkis, et on lahutamas oma abielu. "Sul on ju super mees, nii perekeskne ja hoolitsev, miks sa lahutust tahad?" imestati järjepanu. Riina mees oskas oma tõelist palet suurepäraselt varjata.

"Minu mees Alar (34, nimi muudetud) suutis seltskonnas alati endast äärmiselt meeldiva ja toreda inimese mulje jätta," kinnitab Riina. "Ta on lõbus ja jutukas, teeb nalja, alati pöörab tähelepanu lastele. Kui mina temaga kuus aastat tagasi nii-öelda "käima" hakkasin, olin ka mina temast võlutud, mõtlesin, et oo milline mees. Kolisime peatselt kokku ja tasapisi hakkas tema tõeline pale ennast ilmutama. Esiteks märkasin seda, et Alar on väga äkiline, kui ta millegi peale vihastab ja nii-öelda põlema läheb, käitub ta nagu mingi metsaline. Võib asju loopida näiteks, karjumine-röökimine on täiesti tavaline, samuti ropendamine.
Vot see viimane häiris ja häirib mind tema puhul kõige rohkem. Pealtnäha normaalne ja intelligentne meesterahvas, aga need sõnad ja väljendid, mida ta vihahoos kasutab, võiks vabalt kuuluda mingile täielikult harimatule nn ossile. Ta nagu ei kontrolli ennast üldse. Muul ajal aga on jällegi täiesti tavaline ja normaalne mees, seda siis seniks, kuniks miski ta jälle endast välja ajab. Elu läks nii, et ma jäin last ootama. Otseselt ei planeerinud, kuid väga kätt ette ka ei pannud ja uudist kuuldes oli Alaril väga hea meel. Ta rääkis juba ammu enne lapse sündi, mida kõike ta tahaks temaga koos tegema hakata ja kui väga ta ootab tema ilmaletulekut.

Lapse sünd ei muutnud midagi
Eks ma ise lootsin ka, et kui ta minuga koos olles ei suuda ennast alati kontrollida, siis laps peaks Alarit selles osas küll kindlasti muutma. Noh, nagu arvata võibki, siis ei muutnud ta mitte midagi. Olukord läks hoopis hullemaks, sest nüüd pidin ma Alari pärast korduvalt häbi ja õõvastust tundma, kui ma nägin seda ehmatust ja hirmu meie väikese poja silmades, kui isa jälle märatsema kukkus. Kõige hullem oli minu meelest see, et Alar hakkas vihastama ka lapse enda peale. Väikese lapse kasvatamine pole ju teadagi kerge ning pahandusi teevad nad palju. Meie pojake kippus ka nii umbes aasta-pooleteise vanusena palju nutma ja karjuma - päris beebina nagu polnudki asi nii hull kui just selles vanuses - ja see pidev lärm ning viis, mismoodi laps kõike kiskuma ja lõhkuma kippus, see ajas Alarit ikka alatasa endast välja.
Tema tava oli see, et kurjustas lapsega valjuhäälselt, mispeale see veelgi enam kisendama hakkas, mispeale Alar teda turjast raputas või vastu sõrmi laksu andis. Selline käitumine oli minu meelest ikka täiesti lubamatu ning palju-palju kordi oli meil sellepärast omavahel kohutavaid tülisid. Tema leiab, et see pole mingi löömine ja et kui laps muidu aru ei saa, siis ei jää muud üle. Ometi pidanuks ta ise ka nägema, et see laksutamine ei aita mitte midagi, poiss oli veel liiga väike, et midagi sellest õppida või mõista ja tegi ikka pahandusi edasi.

Lõpuks sai mõõt täis
Kui laps veidi suuremaks sai, kasvasid omakorda ka probleemid. Poisil saabus tõeline jonni­iga, Alaril polnud temaga aga kannatust ollagi. Meie kodus olid tavapärased õhtud, mil laps röökis ja lõugas mis tahes põhjusel ning selle asemel, et teda rahustada, karjus Alar talle omakorda vastu sõnadega, mis trükimusta ei kannata. Leebemad väljendid olid: "Jää vait, sa lollakas! Jää vait, idioot!" Ka värdjaks on ta omaenda poega sõimanud, kui too kord vannis olles vett kogemata tema tahvelarvuti peale pritsis. Olin toona palunud mehel mõni minut vannis olevat last valvata, et ise mingi toimetus ära teha. Alar arvas, et on mõistlik vanni kõrval istudes oma arvutist mingit mängu mängida...
Ühesõnaga, lõpuks jõudis mulle kohale, et see asi jätkuda ei saa, kui ma ei taha oma lapse närvikava terveks eluks ära rikkuda. Ühel hetkel tegin mehele teatavaks, et tahan lahutust, ja kuigi ta ei saanud aru, milles asi - oma käitumise osas väitis ta alati, et ega ta ei mõtle vihahoos öeldud asju ju tõsiselt, siis lõpuks tegin ma talle selgeks, et mina oma meelt ei muuda, ja andsimegi lahutuse sisse. Kui ma seda oma perele ja sõpradele rääkisin, olid kõik täielikus šokis. Et te olete ju nii armas ja ühtehoidev pere, mees aitab palju lapsega tegeleda ja puha. Jah, külas olles tegeles Alar meie pojaga päris palju ja eks muidu ka, lihtsalt need kohutavad episoodid nullisid minu jaoks kõik positiivse. Oma looga tahangi öelda seda, et te ei tea kunagi, mis toimub pealtnäha ilusates ja ideaalilähedastes suhetes tegelikult. Igaüks võib jätta hea mulje, aga tegelikkus... see võib olla kahjuks midagi hoopis muud. Minul on igatahes suur kergendus, et saan oma elu koos lapsega rahulikult edasi elada, ilma et keegi meid roppude sõnadega sõimaks ja meie peale karjuks."