Suhted: "Kõigile jääb ette, et ma ei käi tööl!"

Merili (25) otsustas ­pärast kõrgkooli lõppu hoopis koduseks jääda. Ta on abielus jõuka ­mehega ning rahapuudus teda tööle ei aja, eneseteostust leiab ta hobidest.

"Kahjuks on peaaegu kõik minu ümber sügavas hämmingus, kui sellest kuulevad ning alailma päritakse, millal ma ometi tööle kavatsen minna," imestab naine.
Merili tunnistab, et tundis juba kõrgkoolis õppides, et tegi erialavalikul vea ning ei soovi tegelikult oma õpitatud alal kunagi töötada. "Samas mul puudus - ja puudub siiani! - arusaam ka sellest, mis sorti tööd ma siis õigupoolest teha tahaksin," ütleb naine. "On õnnelikke, kes teavad seda juba lapsepõlves või siis on hiljemalt keskkooli lõpuks kindla otsuse langetanud. Kahjuks ei saa seda minu kohta öelda. Minuga läks lugu hoopis nii, et viimasel kursusel õppides kohtusin ma ühe toreda noormehega ning kohe pärast kooli lõppu me abiellusime. Rääkisime abikaasaga asjad läbi ning tema kinnitas, et ei ma ei pea kindlasti tööle minema, kui ma seda ise ei soovi ja midagi sobivat ei leia. Nii olengi jäänud koduseks ka veel nüüd, kaks aastat pärast kooli lõppu.
Mis mind aga imestama paneb, on see, kuidas kõik tunduvad olevat meie elukorraldusest nii kangesti häiritud! Enim tullakse välja argumendiga, et kui me abikaasaga peaksime lahku minema või kui temaga midagi juhtub, siis olen mina suures hädas, kuna mul pole õieti üldse töökogemusi. Inimesed ei anna endale aru, et meie riigis on tegelikult tööjõupuudus ning kui mul ikka tõsine häda käes oleks, siis ei ole küll mingit põhjust, miks ma ei peaks endale tööd leidma - kas siis oma õpitud erialal või hoopis midagi muud, mõnda kasvõi veidi lihtsamat tööd, mille tegijaid alailma vajatakse. Mul on endal tutvusringkonnas just selline lugu juhtunud. Naine oli aastaid kodune, mees aga jättis ta lõpuks maha. Seepeale leidis naine endale kiirelt töö ning saab nüüd väga hästi ise hakkama.

Kas see on kadedus?
See kisakoor minu töölemineku teemal saadab mind absoluutselt igal pool, nii sõbrannade kui eriti veel sugulaste hulgas. Kui ma pole mõnda tuttavat ammu näinud, siis tema esimene küsimus mulle on tavaliselt: "Kas sa oled ikka veel kodune või oled tööle läinud?" Nagu oleks töölkäimine see kõige olulisem, mis inimese defineerib. Mu oma ema uurib detailselt mu päeva ja tegemiste kohta iga kord kui kohtume ja vangutab pead, kui ütlen, et tegemist on mul piisavalt, igavust ma ei tunne ning tööle minna lähiajal tõesti veel plaanis ei ole. Ma ei saa aru, kas see on võib-olla kadedus selle üle, et ma ei pea hullumoodi rabama nagu nemad ja saan keskenduda asjadele, mis on mulle tõepoolest olulised, millega tegelemine on vaid puhas rõõm? Mul on mitmesuguseid hobisid, tegelen ühe vabatahtliku projektiga ning siis on veel üks väga oluline asi, mida me teistele väga palju veel välja rääkinud ei ole. Me soovime lapsi saada, võimalusel kahte üsna järjestikku. Seni pole rasestumine õnnestunud, kuid küllap need lapsed ühel päeval üsna varsti ikka meie juurde tulevad. Ja mul pole ju mõtet minna praegu kusagile tööle, kui võib-olla jään kohe-kohe rasedaks ja kavatsen siis nagunii pikemalt töölt eemal olla. See oleks ka tööandja suhtes äärmiselt nõme käitumine, ta peaks siis ju kohe jälle hakkama uut inimest otsima.

Miks peab õigustama?
Ja nii ei saagi ma aru, miks ma üldse pean oma valikuid alatasa kellelegi selgitama ja õigustama? Miks ei või olla nii, et teise inimese elu ja otsused ongi tema enda omad ja pole vaja alatasa üritada talle "mõistust pähe panna", kui inimene on endas kindel? Just nagu ohustaksin ma kedagi sellega, et ei käi tööl! Ja just nagu oleks see ainuõige viis elada, nii et muid mooduseid selle kõrvalt ei eksisteerigi. Minu soovitus: nähke maailma ometi väheke avaramalt, elage ise ja laske teistel ka elada!"