Suhted: “Loobusin vanemate ­nimel unistuste erialast!”

35aastane Sandra meenutab aastaid tagasi tehtud vale erialavalikut ning paneb lapsevanematele südamele: ärge kritiseerige oma lapse soove ja otsuseid, laske tal endal valida, mida ta õppima tahab minna! “Mul on nii kahju, et kuulasin oma vanemaid ja mitte enda südant,” tunnistab naine.

Sandra on abielus ja kahe väikese lapse ema, kes töötab erialal, mis talle meeldib ja sobib. Paraku mõtleb ta siiani aeg-ajalt teise karjääri peale, millest unistas aastaid tagasi just keskkooli ajal. “Vanemate soovil läksin ma õppima ärijuhtimist, mis tol ajal oli väga populaarne eriala,” meenutab naine. “Nii ema kui isa rääkisid alatasa, kui mõttekas on seda õppida, et siis saaks minust endast kunagi keegi, kes oma ettevõtte püsti paneb. Kumbki ei mõelnud sellele, et minus pole vähimaidki juhiomadusi ja et eriala kui selline mind üldse eriti ei huvita. Mina oleksin tahtnud õppida hoopis laste­aiaõpetajaks. Väikesed lapsed on mulle alati väga meeldinud ja olen nendega hästi toime tulnud. Kuid ema lõi lausa käsi kokku ja vangutas kõvasti pead, kui sellest kuulis: see ala ei too ju midagi sisse ja närvid saavad ka rikutud! Isa oli sama meelt ning arvas, et õppida tasuks ikka midagi väheke tulusamat. Nad veensid mind nii tublisti ja kaua, et äsja 19aastaseks saanud mina lõi kõhklema ja arvas lõpuks, et ehk on vanematel tõesti õigus. Asusin ärijuhtimist õppima, pealegi veel erakõrgkooli, mille õppemaksu isa uhkelt tasuma hakkas... ja avastasin juba teisel kursusel, et see eriala ei ole ikka kohe tõesti mitte sugugi minu jaoks! Kooli pooleli jätta ma siiski ei suutnud. Mida isa oleks öelnud, kui ma terve esimese õppeaasta rahal sedamoodi tuulde oleksin lennata lasknud? Ma olin hea ja tubli tütar ning käisin selle kooli läbi.

Tulid muud väljakutsed
Mul puudus igasugune huvi oma juhtimis­alaseid teadmisi kuidagi rakendama hakata. Juhtus aga nõnda, et siis tuli mul võimalus tõlkida lasteraamatuid ja kuna inglise keele oskus on mul alati väga heal tasemel olnud, siis oli see ideaalne võimalus teha midagi toredat ja sellist, mis mulle ka endale väga meeldis. Hakkasin üha enam tegelema tõlkimisega ning tänaseks päevaks tegelen sellega endiselt. Olen avastanud, et see mulle meeldib ja sobib, kuid siiamaani mõtlen ma mõnikord selle peale, kui tore oleks töötada ikkagi lastega.
Loomulikult lähevad tänapäeval paljud minuealised ülikooli ja vahetavad eriala. Kuid antud hetkel on minul õppimine väikeste laste kõrvalt siiski väga keeruline, eriti arvestades täiskohaga tööd veel lisaks. Võib-olla mõne aasta pärast tuleks see kõne alla. Igal juhul on mul väga kahju, et ma raiskasin oma parimad õpinguaastad koolis ja erialal, mis minu jaoks sugugi ei sobinud. Olgu öeldud, et ega isa praegu pahane ei ole, et minust siiski juhti ei saanud. Olen tema südamerahuks kinnitanud, et koolist sain siiski palju vajalikke tarkusi, mida kõrva taha olen pannud. Eks ma üht-teist sain ka... Aga kindel on see, et kui ma oleksin täna jälle 19aastane noor ja valikuid tegemas, siis ma ei laseks ennast enam mõjutada. Jääksin kindlaks iseendale ja kuulaksin oma südame häält.

Usaldage rohkem oma lapsi
Siit ka minu soovitus vanematele: usaldage rohkem oma laste otsuseid ja valikuid! Olen ka varem kuulnud ja lugenud taolisi lugusid, kus vanemate liigselt agarad soovitused ei ole lapse tuleviku osas tegelikult üldse kõige paremad. Selge see, et kõik vanemad soovivad oma võsule parimat, nii ka minu omad soovisid. Kuid siin ongi küsimus just oma lapse kuulamises ja usaldamises. Ei tasu arvata, et su laps on automaatselt rumal sellepärast, et ta on noor! Kurb on see, kui noore inimese unistusi trambitakse maatasa sellepärast, et need pole ehk rahaliselt kõige tulusamad. Mina usun, et edukas võib inimene olla igal alal, kui ta seda hästi teeb!”