Suhted: “Mehe ema aina sekkub lapse kasvatamisse!”

Maarit (27) ja Meelis (29) said hiljaaegu lapsevanemateks. Maarit on aga väga  häiritud sellest, kui palju sekkub ­Meelise ema lapsega seonduvasse.

Alustuseks soovitas ta lapsele terve lehekülje nimesid ja oli siis väga solvunud, kui ükski ei sobinud. Nüüd helistab ta igapäevaselt, on ülimalt uudishimulik ja annab kõige kohta tungivalt nõu. “Olen temast väga väsinud,” ohkab Maarit.
Maariti ja Meelise poeg on hetkel kolm ja pool kuud vana. “Ta on Meelise emale esimene ja kauaoodatud lapselaps, eks ma loomulikult saan aru, et see on väga oluline ja olen rõõmus, et meie pojal on armastav vanaema,” räägib naine. “Minu enda ema muidugi armastab lapselast samuti väga, kuid kahjuks elab ta teises riigis ja me ei kohtu kuigi sageli. Meelise ema seevastu elab samas linnaosas kus meiegi ja ta on alatasa meil ukse taga. See kõik algas juba raseduse ajal. Hakkasin saama Meelise emalt pidevalt telefonikõnesid, kus ta siis jagas mulle soovitusi toitumise ja vitamiinide kohta, mida ma kindlasti peaksin võtma.
Ta ostis mulle rasedariideid (millest päris mitmed kahjuks üldse minu maitse järgi ei olnud, aga temaga kohtudes panin viisakusest siiski selga) ja hunnikute viisi asju beebile juba ammu enne tema sündi. Jõulude ajal oli laps alles kõhus, aga Meelise ema juures kuuse all olid seal juba pakikesed, kus lapse nimi peal! Oli nimelt juba siis kindlalt teada, mis me lapsele nimeks paneme. Mis puutub nimesse, siis sellega oli ka tegelikult omaette draama. Kui beebiootusest Meelise emale teatasime, hakkas ta otsekohe nimesid mõtlema ja esitas meile millalgi terve A4 paberitäie variante.
Kahjuks ei tundnud mina, et ükski neist oleks väga meeldinud, tegemist oli enamuses keerulisemate välismaiste nimedega. Mina eelistasin lihtsama eestipärase kõlaga variante, ja ka Meelis oli selles minuga ühel nõul.

Kõike teeme valesti
Nimeloo pärast oli Meelise ema ikka pikalt solvunud. Talle ei mahtunud pähe, kuidas me nii pirtsakad oleme, et tervest leheküljest mitte ainsamgi nimi ei kõlvanud. Kuid see oli kahjuks tõesti nii, pealegi oli üks ilus klassikaline nimi mul peas juba kummitama hakanud ja Meelisele sobis see samuti. Otsustasimegi panna pojale just selle nime. Meelise ema ütles otse välja, et see nimi olevat liiga lihtne. Et oleks võinud midagi veidi uhkemat panna, ikkagi esimene laps. Ma ei tea, mis see asjasse pidi puutuma, mitmenda lapsega tegemist on?
Nii, kui laps ära sündis, läks päris hullumajaks kätte. Kõike tegime meie Meelise ema arvates valesti ja tema soovitused olid ja on siiamaani lõputud! Küll on laps liiga õhukeselt riides ja külmetab (nagu ma ise emana ei oskaks seda hinnata!), küll on tal iga nutt kindlasti sellepärast, et kõht on tühi. Vaat selle väidetavalt tühja kõhu pärast olen ma temaga kõige rohkem vaielda saanud. Tema arvates ei ole mõeldav, et nii pikalt jätkuks üksnes rinnapiimast, kindlasti peaks midagi juurde andma. Alguses soovitas ta rinnapiimaasendajat juurde anda, kuigi selleks puudus igasugune vajadus, laps on alati ilusti kaalus juurde võtnud ja imetamisega probleeme ei ole. Siis tulid juba mingid mannakördi- ja mahlasoovitused, mida tema omal ajal küll lapsele juba kuuajaselt oli pakkunud.

Tänapäevased soovitused on jama?
Olen siis püüdnud teda viisakalt kurssi viia tänapäevaste soovitustega. Lugenud ette lõike raamatutest ja ajakirjadest, kuidas praegusel ajal lapsi toidetakse. Meelise ema meelest on see suur absurd ja jama, et enne kuuendat elukuud peale piima mingit lisa lastele pole vaja anda. Nii jäävat laps ju nälga! Lisaks see pidev haletsemine, et oh sa vaeseke, sinule ei anna keegi jäätist, no vaadake ometi, kuidas laps vesistab ja tahab ka saada... Mind ajab see nii pahaseks. Kolmekuune ei oska sellise pilguga vaadata!
Meelis ei saa probleemist nii väga aru, tema meelest võin ma ta emale alati julgesti öelda, kui mind miski häirib või too midagi valesti soovitab. Ta ei mõista, et sellest ütlemisest ei ole kuigivõrd tolku! Läheme lihtsalt vaidlema ja kõik. Minul on lapsega niigi palju tegemist, ma ei soovi raisata oma energiat mingite mõttetute vaidluste peale. Meelise ema aga helistab igapäevaselt, küsib ja uurib lapse kohta, tahab kõike teada ja kõige kohta on tal oma kommentaar. “Käisite õues? Oi, täna on väga tuuline. Kas panid ta ikka soojalt riidesse?” “Ah võtsid lapse kohvikusse kaasa? Mina poleks küll julgenud minna, kes teab, mis viiruse sealt külge saab...” “Laps sööb ja magab, millal ise tahab? Sa peaks ikka mingit režiimi hakkama harjutama, muidu läheb väga raskeks.” No ja sedamoodi muudkui edasi. Mul pole enam mingit tahtmist talle meie päevastest tegemistest ja elust-olust rääkida, sest ta aina kritiseerib ja jääb mulje, nagu poleks minul üldse mingit aru peas. Ühest küljest on muidugi hea, et lapsel on hooliv vanaema, ta kindlasti hakkab meil heameelega last ka hoidma (juba praegu on soovinud, veel ei ole andnud), kuid kogu see soovitustelaviin on äärmiselt väsitav.”