Suhted: "Mehed, pange ennast vahel ka soliidsemalt riidesse!"

Stella (29) tunnistab, et tal on väga hinge peal eesti meeste komme ilmuda kõikjale T-särkides, teksastes ja tossudes. "Isegi teatrisse, aktustele ja näiteks lasteaia pidudele ei suudeta ennast vähegi viisakamalt riidesse panna," on naine nördinud.

Ta märgib, et just see oli üks põhjustest, miks ta hiljuti oma abikaasast lahutas. Stella ja tema endine abikaasa Argo (33) olid abielus kuus aastat ja neil on nelja-aastane poeg. "Kui me tuttavaks saime, olin ise alles väga noor ja mulle meeldis Argo just sellisena nagu ta oli - selline vaba ja muretu hing, kes ühegi asja pärast oma pead ei vaevanud," meenutab ta. "See muretu olek kajastus ka tema riietumisstiilis. Argot nägin ma ülikonnas täpipealt ühe korra, see oli meie pulmapäeval. Ülejäänud aja kandis ta ikka suvalist T-särki ja teksaseid ning nende juurde sportlikke jalanõusid. Mida aeg edasi, seda enam aga hakkas see asi mind häirima. Eriti siis, kui vahel käisime näiteks teatris, ja ta ka sinna midagi vähegi viisakamat selga polnud nõus panema.
Ja eriti veel, kui meie laps lasteaias hakkas käima ning seal igasugused isadepäeva-emadepäeva peod esile kerkisid - minu meelest ikkagi pidulikum sündmus, mille puhul oleks kena ja viisakas ennast natuke sättida, mitte kortsus särgi ja plekiliste teksastega kohale loivata. Tema ise õigustas alati, et teised käivad ju samamoodi, kes see siis tänapäeval mingi ülikonnaga lasteaiapeole tuleb. Jah, kahjuks on tal õigus.
Ei lasteaiapeol, teatris ega isegi väikeste sugulaste lõpuaktustel pole ma näinud kuigi palju meesterahvaid, kes tõesti midagi asjakohast ja pidulikku seljas kannaks. Naised on enamasti kenad ja sätitud, aga mehed... mnjah, kahjuks on pilt nukker. Hea, kui tavalise T-särgi asemel triiksärkki teksaste peale pannakse.

Sisu on olulisem kui vorm?
Veel üks asi, mida Argo ikka armastas korrutada, oli see, et sisu on tähtsam kui vorm. Et pole tähtis, milline sa välja näed, loeb see, mida sa sisimas tunned. Ma ei tea, minu meelest on see tühipaljas sõnamulin ja eneseõigustus oma viitsimatusele veidigi pingutada. Pigem tundub just lugupidamatu, kui lähed viisakale üritusele samamoodi nagu näiteks matkama või lapsega mänguväljakule või isegi lihtsalt prügi välja viima. Kahjuks on tendents aga just sinnapoole, et kõik ongi kogu aeg ja igal pool ühtemoodi suvaliselt riides.
Muidugi ei maksa nüüd arvata, et me sellepärast lahku läksimegi. Ei-ei. Teisi erimeelsusi tunduvalt olulisematel teemadel oli meil küllaga - päris selline ma ei ole, et ainult riietumisstiili pärast lahutama hakkaks! Lihtsalt antud hetkel ma neid teisi probleeme siin lahkama ei hakkaks, ütleksin vaid, et kahjuks oli ka see üks asju, mis mind häiris ja ajapikku üha enam häirima hakkas. Ei ole nii, et ainult sisu on oluline ja vormist on täiesti ükskõik! Või et viisakalt riietumine on ainult mingi "naiste teema". Kuidas vanasti meesterahvad enda eest rohkem suutsid hoolitseda? Minu ema räägib küll, et varasemalt oli näiteks teatriskäik ikka suurem sündmus, milleks valmistuti ja sätiti. Ikka kõik sättisid, nii mehed kui naised.

Hakkab juba lasteaiast peale
Mulle tundub, et tegelikult hakkabki see suhtumise erinevus juba lasteaiast peale. Näen oma poja pealt, kuidas laste pidudel ei pööra osa vanemaist lisaks enda riietusele ka sellele mingit tähelepanu, kuidas laps välja näeb. Teised, nagu näiteks mina, ikka vaatavad ja sätivad last, et too kena ja viisakas välja näeks. Usun ja loodan, et niiviisi talitades kinnistan lapses selle suhtumise, et enda välimuse eest ikkagi tuleks hoolt kanda ja et soliidsemalt riietudes näitame üles oma lugupidamist ürituse enda ja selle korraldajate suhtes."