Suhted: "Mina olengi see vastik ämm, kes ei kannata oma miniat..."

Maire (52) poeg abiellus aasta tagasi ning esiotsa oli naine kindlal veendumusel – ­temast saab üks tore ja sõbralik ämm, kes püüab oma miniaga alati häid suhteid ­hoida! Kahjuks on Maire tänaseks sunnitud tunnistama, et minia ei meeldi talle mitte sugugi. "Mõtlen ikka, et miks ei võinud mu poeg kedagi asjalikumat leida," pihib ta.

Maire meenutab ohates kahe aasta tagust päeva, mil poeg Ahti (29, nimi muudetud) tutvustas talle oma väljavalitut, keda siin loos nimetame Kerstiks. "Ta tundus nii kena ja armas tütarlaps olema, selline heledapäine ja pisikest kasvu, hästi sümpaatse väljanägemisega. Viisakas samuti, saime ka kohe jutu peale ja kiitsin poja valiku igati heaks. Paraku hakkas juba üsna peatselt tulema Kersti kohta välja igasuguseid asju. Näiteks üks huvitav asi kohe, et ta ei käi tööl, pole käinud juba pikemat aega. Täiskasvanud naisterahvas elas varem vanemate, nüüd siis Ahti kulul. See üllatas kohe väga. Uurisin pärast Ahti käest, et mis põhjusel siis, tema vaid naeris ja küsis, et aga kus see kirjas on, et kõik inimesed peavad tööl käima? Temale meeldivat väga, et naine on kodus, kui ta töölt tuleb, ja on talle õhtusöögi valmis teinud. Ja et kuna see elukorraldus neile sobib, ei näe ta mingit vajadust midagi muuta. Kuidagi läbi lillede nagu on ta andnud märku, justkui oleks naisel miskid terviseprobleemid, mille tõttu on töötamine keeruline. Aru sellest küll kuidagi ei saa, aga no võib-olla midagi siis on... Kui asi tervises, siis muidugi, aga muidu mina isiklikult seda väga ei mõista, et noor inimene niimoodi lihtsalt kodus istub - saaksin loomulikult aru, kui naine oleks lapsega kodune, kuid lapsi neil ju veel ei ole ja pigem jääb mulje, nagu üritataks mu poega ära kasutada. See aga selleks, rohkem pole ma seda teemat üles võtnud, kuna tõepoolest on see ju nende kahe omavaheline asi. Neid asju, mis mind häirivad, on paraku aga oluliselt rohkem.

Ülepakutud välimus
Näiteks Kersti tohutu armastus ennast sättida ja ehtida. Kui esmakordsel kohtumisel nägi ta välja kui tavaline, lihtne tütarlaps, siis selle kahe aastaga on ta tohutult muutunud - kui võrdleks pilti endisest ja praegusest temast, siis vist ei usukski, et tegemist on sama inimesega. Lihtsast neiust on saanud ülesmukitud tibi, kellel on pikad kunstküüned ja isegi kunstripsmed, oma ilusad loomulikult heledad juuksed on ta kriitvalgeks blondeerinud, kulmud paksuks ja tumedaks võõbanud, sinna juurde veel alati kõrged kingad ja paljastav riietus... Kõlab nagu liialdaksin, aga just täpipealt niisugune see pilt on. Ahti paistab ise olevat naise stiiliga väga rahul, ta armastab ikka ja jälle rõhutada, kui ilus abikaasa tal on.
Erilise intelligentsi ega silmaringiga Kersti samuti ei hiilga, ehkki väidetavalt on tal olemas rakenduslik kõrgharidus ühel erialal, millel ta siiski kunagi töötanud ei ole - Ahti sõnul tundis ta pärast kooli lõpetamist, et see pole siiski asi, mida ta teha tahaks.

Millal ükskord lapsed?
Veel üks oluline teema, minu jaoks - Kersti ei soovi veel nii peagi lapsi saada. Mina tahaksin väga vanaemaks saada ning kui noored möödunud aastal abiellusid, siis mõtlesin, et titeuudised pole enam kaugel. Neid aga ei tulnud ega tulnud ja kui ma Ahti käest ükskord küsisin, et kas ja millal neil pisipere plaanis on, vastas tema, et Kersti sooviks veel mõned aastad kindlasti oodata. Ta polevat veel valmis, tahtvat maailma näha ja reisida ning nautida veel vabadust. Jällegi asi, mida ma ei mõista. Kersti on samuti 29 nagu ka Ahti - mitte kaugeltki küll vana, ent samas igati piisavas ja heas vanuses esimese lapse jaoks, pealekauba ei ole tal mingit ametit, millest võiks kahju olla eemal viibida. See vabaduse nautimise teema tundub nagu rohkem selline kahekümnesele, mitte ligi kolmekümneaastasele naisele paslik jutt olema. Bioloogiline kell ju ometi tiksub, 35-se esmasünnitajana on juba igasugused riskid ja... Ühesõnaga, kõigi nende asjade pärast on minia minu jaoks üsna vastumeelseks muutunud. See teeb mu meele kurvaks, sest ma ju nii väga tahtsin võtta Kerstit kui oma tütart ning olla tõesti see tore ja sõbralik ämm, kellega minial on head suhted. Nojah, ega ei saa öelda, et meie suhted pahad oleksid, räägime ja suhtleme ikka, aga ma jään temaga alati jahedalt viisakaks. Ei ole see inimene mulle lihtsalt sümpaatne, no ei ole, ja ma ei saa sinna midagi parata - südant ju ei sunni. Mõtlen endamisi tihtipeale, et miks ei võinud Ahti mõnd väheke asjalikumat naist leida. Aga selge on see, et poja valik on poja valik ja minu kui ämma ülesanne on seda aktsepteerida ja sellega leppida. Seda püüan ma ka teha."