Suhted: “Mis juhtus, nad olid ju nii kokkuhoidev pere?!”

Piret (41) jutustab, et kui ta möödunud suvel oma pikaajalise abielu lahutas, leidus küllaga imestajaid: te olite ju nii tore paar, mis ometi juhtus, teist poleks küll iialgi osanud seda arvata...“ Selliseid asju olen kuulnud ka tuntud paaride kohta, kes oma lahkuminekust teatavad,” nendib Piret. “Olen oma kogemuse najal aru saanud, kui tobe on selline üllatumine: sa ei tea iial, mis teiste peres tegelikult toimub.”

Piret räägib, et tema ja ta praeguseks eksabikaasa Rudolf olid koos peaaegu kakskümmend aastat ning nad on kahe hilisteismelise lapse vanemad. “Meie vahel ei juhtunud otseselt midagi halba, ei läinud me lahku sellepärast, et emmal-kummal uus kaaslane oleks tekkinud, kuid me lihtsalt ei armastanud enam teineteist, suhtest puudus igasugused romantilised tunded ning saime aru, et nõnda pole mõtet jätkata,” selgitab ta. “Nii saigi see otsus vastu võetud. Meie lapsed on juba suured ja võtsid asja rahulikult, aga hämmastaval kombel reageerisid valuliselt igasugused sõbrad-tuttavad-sugulased! Minu ema sai asjast aru, kui talle selgitasin, aga Rudolfi vanemad olid väga šokeeritud, samuti mitmed minu sõbrannad ja töökaaslased – kõigile oli miskipärast jäänud mulje, et me olime Rudolfiga ideaalne paar, ikkagi nii pikalt koos olnud ja puha! Mind ennast omakorda hämmastas see suur hämmastumine: nemad ju nägid meie puhul ikkagi ainult nii-öelda fassaadi, ühistel üritustel muidugi me suutsime sellise üksmeelse ja omavahel klappiva mulje jätta, aga see ei tähendanud, et kõik olekski nii täiuslik! Mitte keegi ei tea, missugune olukord on kellegi kodus.

Pole teiste asi imestada
Meie Rudolfiga küll omavahel eriti ei tülitsenud, aga samas ei suhelnud ka, kumbki elas oma elu. Puudus igasugune soov koos midagi teha, ammugi veel midagi romantilist. Niimoodi ei näinud me kumbki mõtet kooselu jätkamisel, eriti arvestades, et lapsed olid juba suureks kasvatatud ja ei vajanud meid enam nii palju nagu väiksemast peast.
Nii et ma arvan, et pole teiste asi imestada, kui asjaolusid ei tea. Päris lihtsalt niisama ikkagi keegi lahku ei lähe. Olen täheldanud väga palju üllatunud kommentaare ka meedias, kui mõni avaliku elu tegelane oma kaaslasest lahutab - samamoodi ikka arutatakse, et nad olid ju nii kena paar, kuidas siis nüüd ometi nii, mis küll juhtus. Mõni lisab veel, et inimesed kipuvad nii kergesti lahutama tänapäeval, selle asemel et püüda erimeelsused ära lahendada. Aga kuidas keegi kõrvaltseisja teab, kui suured või kui kauaaegsed need erimeelsused sellel paaril juba olla võisid? Seda võivad minu meelest kindlalt väita ainult nende kõige lähedasemad inimesed ja isegi kõige lähedasematele ei usaldata alati paarisuhtest täit tõtt.

Püütakse ikka parimat näidata
Igaüks tahab ju ikka avalikult näidata vaid oma parimat palet. Võib-olla sooviti mingilt tuntud inimeste paarilt intervjuult ja nad andsid selle, muidugi püüdes teha näo, et kõik on nende elus suurepärane, aga tegelikult hõõgus midagi ebameeldivat juba ammu ning paari kuu pärast jõustuski lahutus. Sellega on sama nagu üldse igasuguste sotsiaalmeedia-postitustega – ikka pannakse üles kõige kaunimad fotod, näidatakse elu ilusaimat külge, mis sellest, et tegelikult on kõik vaid poseeritud ja päriselu on hoopis midagi muud. Mina igatahes ei julge enam-millegi kellegi üle väga valjuhäälselt imestada, pärast enda kogemust. Võiks ju arvata, et inimesed rääkigu, mis tahes, milleks lasta ennast häirida. Tegelikult ei ole see nii lihtne, see tekitab ebameeldiva tunde, nagu oleksin mina konkreetselt midagi valesti teinud, “hea mehe käest lasknud”. Umbes taoliste sõnadega mind ja Rudolfit kunagi tutvusringkonnas taga räägiti, juhtusin pealt kuulma ja mõtlesin korra, kas sekkuda ja selgitada, kuid loobusin ja arvan, et tegin õigesti. Tänaseks on klatšimoorid juba ammu minu lahutusega harjunud ja uute teemade juurde suundunud.”