Suhted: “Mu naisele ei meeldi, et lapsed on temast erinevad!”
Aavo (48) on täiskasvanud poja ja tütre isa. Ta on rõõmus, et mõlemad lapsed on tublid, hakkajad ja töökad ning saavad oma eludega hästi hakkama. “Kahjuks tundub, et mu abikaasa ei oska neist samamoodi rõõmu tunda,” ohkab ta. “Teda teeb kurvaks, et nii tütar kui poeg on oma olemuselt ja huvide poolest temast endast väga erinevad.”
Aavo sõnul ilmutasid nii poeg kui tütar kindlaid huvisid ja iseloomujooni juba üsna varases lapseeas. “Mu tütrel on väga suur joonistamisanne, ta on pisikesest peale joonistanud imelisi pilte ja nii palju kui ma teda väiksena mäletan, oli tal alailma pliiats peos,” meenutab ta. “Nüüd ongi ta tunnustatud kunstnik, mitmeid näitusi korraldanud ja illustreerinud ka paar raamatut. Ma ei saaks olla ta üle uhkem! Poeg jällegi on suurepärane jalgpallur. Talle on väga tähtis sport ja ta on eluaeg sellele pühendunud, ka päris häid tulemusi saavutanud. Lisaks sellele on ta arvutiasjades väga tark ning töötabki praegu it-valdkonnas. Seega võiks öelda, et mõlemad on väga tublid ja asjalikud noored inimesed!
Seda raskem on mul mõista, et abikaasa Tiina ei ole ikka nagu päriselt rahul nendega. Ta nagu ei saa neist aru. Tõsiasi muidugi on see, et lapsed on temast endast väga erinevad. Tiinat huvitab söögitegemine, küpsetamine, ta on alati väga oodanud, et ka lapsed selle vastu üles näitaksid. On püüdnud mõlemale lapsele toiduvalmistamist õpetada, aga kahjuks pole kumbki vedu võtnud. Eks nad praegu, täisealisena, ikka midagi endale teha oskavad ja päris nälga ei jää, kuid mõlemad kinnitavad kui ühest suust, et vihkavad igasugust kokkamist. Lisaks on veel mitmeid muid asju, mis teda huvitavad, aga lapsi mitte.
Ühiseid teemasid pole palju
Siis on käsitöö – Tiina koob ja heegeldab ning ma mäletan tütre lapsepõlvest, kuidas ta pidevalt suunas ka teda näputöö poole, aga too ei võtnud üldse vedu ja suundus kohe esimesel võimalusel oma joonistuste juurde tagasi. Poeg on lisaks jalgpallile ja arvutiasjandusele ka suur filmihuviline, ta võiks lakkamatult kõneleda uutest filmidest ja sarjadest. Mina kuulan teda selles huviga, aga Tiina ei vaata praktiliselt üldse filme ja see jutt temale huvi ei paku. Ka ei loe ta raamatuid, nagu seda teeb tütar ja küllaltki palju ka mina. Nii polegi neil ühiseid jututeemasid kuigi palju. Tiina on selle üle sageli kurtnud. Ta on rääkinud sellest, kuidas ta nägi end vaimusilmas lastega koos süüa tegemas, tütrega heegeldamas ja poest lõngasid valimas.
Kurtnud on ta ka selle üle, et kumbki eriti ei armasta fotoalbumeid vaadata, vaid hoiavad pilte tänapäevasel moel telefonis. Need peaks kõik minu arvates tühised asjad olema, aga Tiina oleks nagu päriselt pettunud. Ilmselt tal tõesti oligi mingi juurdunud pettekujutelm laste osas ja kui kumbki sellele ei vastanud, oligi nördimus kerge tulema. Aga laste suhtes tundub see nii ebaõiglane! Tütar on öelnud otse välja ka, et ema jaoks on ta vist pettumus, ema oleks oodanud hoopis teistsugust tütart. Mina muidugi lohutan selle jutu peale alati, et ema armastab teda ja on ta üle uhke, lihtsalt ei oska seda alati õigesti väljendada...
Inimesed ongi ju erinevad!
Tegelikult olen abikaasa peale selle asja pärast üsna nördinud ja meil on olnud nende teemade üle ka päris palju vaidlusi. Mis tähtsust sel on, millega lapsed tegelevad, inimesed ju ongi erinevad ja see teeb suhtlemise just põnevaks! Tema aga ütleb, et ei saa midagi parata, kui ta tunneb, et sooviks lastega rohkem ühiseid huvisid ja tegemisi. Mina siis soovitan, et proovigu siis ka maalima hakata, ehk natuke arvutit õppida, filme vaadata ja raamatuid lugeda – siis ongi kohe, millest rääkida. Seepeale Tiina aga solvub, et tal polevat aega ja näiteks maalimiseks vajalikku annet samuti mitte. Vabandused-vabandused... Eks püüan ise selle võrra toetavam isa olla. Tean, et tegelikult Tiina muidugi lapsi armastab, kuid ta võiks nende suhtes oluliselt mõistvam olla! Lapsed on isiksused, nad ei pea meie peegelpildid olema!”