Suhted: "Mulle ei meeldi, et naine meie last internetis eksponeerib!"

Martini (26) ja Sirle (25) perekonnas on viimasel ajal üles kerkinud tõsised pinged ja tülid. Nimelt ei saa Martin aru, mispärast peab Sirle nende aastase poja kohta blogi ning paneb igal võimalusel pilte üles nii blogisse kui avalikule Facebooki kontole. "Kas lapsel pole siis mingit õigust privaatsusele?!" küsib mees.

Sirle ja Martini kooselus ei ole sedalaadi arusaamatused esmakordsed. Juba tuttavaks saades ei suutnud mees mõista, mis häda on naisel endast nii palju fotosid sotsiaalmeediasse üles laadida ning oma eraelust blogisse kirjutada (toona pidas naine teist blogi, kus kirjutas peaasjalikult omaenda elust ja mõtetest). "Mina olen see ajast maha jäänud mees, kellel pole praegugi Facebooki kontot olemas, mingitest instagramidest ei tea ma üldse mitte midagi," kinnitas Martin. "Mind lihtsalt ei huvita see kõik ja ma pole kunagi aru saanud, miks ma peaksin mingeid enda isiklikke pilte tervele maailmale vahtimiseks üles panema? Selline tähelepanuvajadus mul puudub. Ka inimestega suhelda eelistan päriselus, mitte arvutis.
Sirle on selle kohapealt jällegi sootuks erinev. Ta on väga kena, fotogeeniline neiu, ja eks edevavõitu ka, talle paistab meeldivat, kui keegi tema pilte imetleb. Ega ma sellest pildimajandusest ja blogimisest tõtt-öelda pole kunagi aru saanud, ka mitte meie tutvuse alguses, aga mõtlesin, et noh, mis seal ikka: eks igaühel ole omad veidrused ja nõrgemad kohad. Inimene ise teab, mis teeb. Küll aga ei lubanud ma tal kunagi enda pilte üles panna. Miks, seda ma ei oskagi otseselt selgitada - tundus lihtsalt ebameeldiv mõte, et kõik mind kuskilt passida saavad. Siis aga ühel hetkel muutus kõik - meile sündis väike poiss, igati armas ja vahva, aga ka väga väike ja abitu olend nagu tited ikka.

Lausa eraldi blogi meie lapse kohta?!
Oleksin küllap pidanud Sirle käitumist ette nägema, aga ma ei mõelnud üldse sellele ega osanud arvata, et ta võib hakata lapse kohta lausa eraldi blogi pidama. Sain sellest teada juhuslikult, kui ta sinna parajasti ühte postitust hoolega kirjutamas oli - postitust, mis rääkis ülimalt detailselt lapse hiljutisest kõhuviirusest ja mis kõik sellega oli kaasnenud. Küsisin hämmastunult, et mida sa ometi teed. Ja et miks sa mulle varem pole rääkinud, et lapse kohta blogi pead ja selliseid asju tervele maailmale kirjutad? Eks ta arvas seda ette, et asi mulle ei meeldi, seepärast ei rääkinudki... Seda ma teadsin juba ju varasemalt, et ta ka oma Facebooki alatasa lapse pilte postitas ja olin ka korduvalt maininud, et äkki ei paneks nii palju, see ei meeldi mulle. Näis aga, et minu arvamus ei tähendanud just eriti palju.
Nüüd sellest blogist teada saades puhkes meil aga päris korralik tüli. Mina ütlesin, et ma olen ka lapsevanem ja võiks ju ometi arvestada ka, et on asju, mida mina ei pea õigeks. Et laps on ka inimene ja kõigest jääb ju jälg. Võib-olla ta ei taha, et näiteks paarikümne aasta pärast võiksid kõik lugeda tema titeea kõhulahtisusest ja vaadata pilte oma pudrusest näost.
Sirle pidas minu arvamust jaburaks ning väitis, et kedagi ei huvita tulevikus mingid pudrunäopildid. Ja et pigem on lapsel võib-olla just hea meel, kui tema beebieast on mingi jälg - et tema oleks küll rõõmus, kui ta ema niimoodi tema elu oleks kajastanud.

Ei jõua kuidagi kokkuleppele
Me ei jõua nüüd igatahes kuidagi kokkuleppele, kuidas edasi toimida, sest kumbki jääb kangekaelselt endale kindlaks. Blogi on tal endiselt üleval, aga minu nähes ta sinna ei postita ja üleüldse on kirjutisi vähemaks jäänud küll. Aga nii kaugele, et ta blogi kinni paneks, ei ole Sirle nõus minema, ehkki ma teda palju olen selleks palunud. Ja Facebookis figureerivad meie poisikese pildid samuti endiselt edasi, neid lisab ta ikka üpris sageli sinna juurde. Sirle leiab endiselt, et mina pingutan kohutavalt üle, et sõbrad-sugulased ju ometi tahavad lapsest pilte näha ja kas me teda siis nagu kuskil kotis peame üles kasvatama. Ei, ma ei arva seda! Kuid ma ei arva ka, et lapse pidev ja valimatu eksponeerimine peab tingimata olema tänapäevase elu lahutamatu osa. Tema ju ei saa ennast kuidagi kaitsta, seda peame tegema just nimelt meie. Ja mina leian, et ka väikesel inimesel on õigus privaatsusele."

Anna-Britt Gnool