Suhted: Murelik mees: "Naine võtab muudkui kaalus juurde!"
Martin (34) ja Merle (33, mõlemad nimed muudetud) on abielus olnud kaheksa aastat, koos elanud veelgi kauem - peaaegu üksteist aastat.
Nende peres kasvab ka kaks last. Kõik on justkui hästi, ent miski teeb Martinile siiski muret. Nimelt on Merle viimaste aastatega võtnud kaalus juurde kakskümmend viis kilo. "Mis tema tervisest saab, kui nii edasi läheb?" on mees nõutu. "Välimuselt on ta ka ikka tohutult muutunud..."
Martin jutustab, et Merle kaalutõus sai alguse viis aastat tagasi esimese raseduse ajal. "Siis ei osanud sellest midagi arvata, naised ju ikka võtavad last oodates kaalust juurde ja see on igati normaalne," räägib ta. "Kuid Merlel ei kadunud kilod ka pärast lapse sündi, ehkki ta alguses küll päris palju selle nimel vaeva nägi. Meil oli algusest peale plaanitud, et saame kaks last võimalikult järjest, et siis on kogu see titendus ühe korraga ära. Nii jäimegi teise lapse ootele siis, kui esimene oli alles poolteist.
Teine rasedus oli keerulisem, Merle enesetunne oli sageli halb ning mingil perioodil määrati ta ka lausa voodirežiimile. Süüa õnneks tohtis ta kõike ja isu oli ka hea. Nii kogunes seekord veelgi rohkem kilosid - nii palju, et ka arst oli juba pisut murelik ja lõpupoole tuli tal pisut piiri pidada magusa ja ka osade puuviljadega. Laps sündis ära, aga nagu esimesel korral, nii ka seekord ei toimunud mingit maagilist kilode kadumist. Vastupidi, imetamise ajal tõusis Merlel veelgi enam magusaisu ning kuna stressi ja väsimust oli väga palju – ikkagi kaks pisikest last ühekorraga! - siis kogunes kaalu tasapisi veelgi juurde. Trenni jaoks enam aega ei jäänud, jaksu samuti mitte ja selles osas saan ma naisest täiesti aru ka, olen ise samuti päeva lõpuks täiesti võhmal, hea kui saab voodisse ja magama. Nii on meie elu läinud. Väiksem laps on nüüd natuke üle aasta vana, teine hakkab kolmeseks saama. Ja ma vaatan oma naist ning ei tunne teda enam ära.
Ei taha solvata
Ma kohe ei teagi, mida teha. Muretsen Merle tervise pärast, sest kakskümmend viis lisakilo on ikka korralik ports, pealegi mis saab siis, kui ühel päeval on sellest saanud juba viiskümmend kilo endisele lisaks? Rääkida ma sellest temaga ei saa, olen proovinud mitmeid kordi. Ta ise mõnikord kurdab, et midagi ei mahu enam selga, miski ei sobi ja muudkui tuleb suuremaid numbreid omale osta.
Olen siis tagasihoidlikult küsinud, et aga mis siis oleks lahendus, et kas me saaks midagi ehk teha selleks, et ei oleks selliseid probleeme? Näiteks hakkame õhtuti koos jooksmas käima, mul ema elab lähedal ja saaks lapsi hoidmas käia... Selle peale haavub Merle tohutult, ükskord hakkas lausa nutma, et ma pidavat teda paksuks ja inetuks! Sattusin segadusse, et ise ta ju kurdab mulle, mida ma siis pean ütlema... Lõpuks lausus ta siis mossitades, et kui naisterahvas selliseid asju räägib, siis mehe osa on teda lohutada ja toetada, kinnitada, et ta on tegelikult väga ilus. Ja kuna mina seda ei öelnud, siis järelikult on ta minu meelest rõvedalt paks ja rasvane ning ma ei armastavat teda enam! Olin lausa šokeeritud sihukesest järeldamisoskusest. Rahustasin ta maha nii hästi kui oskasin ja edaspidi ei ole enam julenud mitte piuksatadagi tema kaalu kohapealt. Aga mure on ja jääb.
Ei tahagi midagi muuta?
Kahjuks on mul üha enam tunne, et Merle ise ei tahagi midagi muuta. Ta küll kurdab oma välimuse üle, kuid ei tee midagi selleks, et kilosid maha raputada. Näiteks magusat sööb ta ka praegu päris palju, kommid ja šokolaad on meil igapäevaselt kodus olemas. Sooja toitu võtab ta sageli mitu portsjonit, samas kui näiteks minagi saan hakkama ühega. Lastega jalutamas käib küll, aga ega sellest vast kehakaalu alandamiseks päriselt ei piisa. Elame neljandal korrusel, lifti meie majas pole ja trepist ülestulek ajab Merlet väga hingeldama. Üha rohkem, minu meelest. Ja näiteks pikemat maad kõndida ta ei jaksa, ütleb et põlved hakkavad valutama.
Seega ei ole kehakaal sugugi ainult välimuse teema. Räägivad ju arstidki, mis tõved kõik võivad suuremast ülekaalust tulla... Ega ma ise ka mingi vormisoleku etalon ei ole, aga oleksin väga mures, kui mu enda kaal vaid mõne aastaga sihukese suure hüppe oleks teinud. Kuidas küll teha nii, et ta rohkem endale tähelepanu pööraks? Tervis, see ei ole ju naljaasi. Nii jätkates võib ta mõne aasta pärast lausa invaliid olla."