Suhted: Pahane mees: "Äi kolis kõrvalmajja ja muudkui sekkub nüüd meie ellu!"

Kui sageli kurdetakse ja tehakse nalju pigem ämmade teemal, siis Henrile (31) teeb meelehärmi hoopiski tema äia käitumine. Nimelt kolis äi hiljaaegu Henri pere kõrvalmajja ja tüütab nüüd ­alalõpmata küll oma virisemise, targutamise ja lihtsalt igal ­võimalikul viisil pereellu sekkumisega.

"Mina olin oma ämmaga igati rahul, ta oli tõeliselt armas inimene," kinnitab Henri, tõdedes nukralt, et kahjuks on tema kaasa Merle ema tänaseks siit ilmast lahkunud. "Kuid äi on alati olnud selline hästi iseteadlik, oma põhimõtetes kinniolev mees, kes armastab kangesti teisi õpetada. Meie suhted pole olnud tegelikult halvad, ent mitte kindlasti ka eriliselt lähedased. Merle vanematel oli väike maja Tallinnast natuke väljas, meie ise elame Tallinnas. Kui nüüd Merle ema möödunud aastal suri, siis tuli kohe jutuks, et isa tal seda maja alles jätta ei taha. See olevat talle üksielamiseks liiga suur ja nõudvat liialt kulutusi. Äi rääkis, et tahab hoopiski väikesesse korterisse kolida. Mõte tundus igati mõistlik... kuni selgus, kuhu ta siis lõppeks selle korteri ära oli ostnud. Meie kõrvalmajja!
Olin väga ehmatanud, kui seda kuulsin. Jah, jutuks oli tulnud küll, et ta kaalub ka meie linnaosa, kuid et kohe nii ligidale... see võttis ausalt öeldes alguses sõnatuks küll. Ta ise põhjendas seda sellega, et see olnud lihtsalt kõige sobivam korter. Ja et mõelge ikka, missugune naljakas kokkusattumus, et te siinsamas elate...! Ha-haa, usun ma jah seda juhusliku kokkusattumuse juttu. Merle muidugi rõõmustas, et isa nii lähedale kolib. No et tegu on ikkagi juba 70-aastase mehega, et niiviisi saame tal paremini silma peal hoida. Paraku paistab mees rohkem meil silma peal hoidvat kui meie temal.

Kõik on pahasti ja valesti?
Äi hakkas otsekohe igapäevaselt meie pool käima. Ma saan aru, et ta on pensionär ja tal on igav, aga meil on oma elu, eks ole. Me käime tööl, meie laps käib koolis, ja kui me õhtul kõik kodus oleme, siis tahaks nagu puhata ja omaenda perega natuke koos olla. Selle asemel peame aga hoopis vanamehe torisemist taluma. Ta tuleb ja hakkab virisema kõige, absoluutselt kõige üle! Küll on tal endal tervis paha, küll ei lase naabrid elada, küll müüdi talle poest pahaksläinud vorsti, küll on poliitikud lollid...
Selle võiks veel kuidagi kõrvust mööda lasta, aga lisaks targutab ta ka meie elu ja kodu üle, kuidas me seda või teist asja valesti oleme teinud ja mismoodi ikka peaks tegema. Näiteks oleme liiga libeda põrandakatte valinud või on laual liiga teravad nurgad ja kas me ei mõtle, et igaüks võib ennast sinna vastu vigaseks lüüa. Sellised tobedad pisiasjad, aga need ajavad nii närvi, kui kogu aeg targutatakse ja kritiseeritakse. Merle ise võtab asja huumoriga, ta ütleb, et isa on eluaeg selline olnud. Kuid minu jaoks pole ta isa, vaid ikkagi samahästi kui võõras inimene, kes tungib igapäevaselt minu ellu ja häirib seda, häirib tugevalt. Mina ei pea sellise asjaga leppima!

Kes siis peab midagi muutma?
Kahjuks on tõsiasi see, et Merle ei saa üldse aru, et midagi on väga valesti. Kui ma ütlen, et mina seda meest igapäevaselt meie kodus näha ei taha, siis saab naine vihaseks. Mina olevat lapsik ja ei saavat aru, et tegemist on vanainimese, pealegi veel mu oma naise isaga. Ma võin sellest aru saada, aga kas ma siis tõesti pean seda sellepärast taluma? Oma kodus? Oeh, kui palju vaidlusi ja tülisid me selle vanamehe pärast oleme Merlega juba maha pidanud! Teda ei morjenda aga isegi see, et ka last häirib, kui pidevalt torisev vanaisa kogu aeg meil on. Ma arvan, et eks ta muretseb oma isa pärast, kuna ema ju suri ja ega isa tervis ka eriti hea pole. Kuid kas see on põhjus lasta meie oma elu pidevaks põrguks muuta? Minu meelest mitte."