Suhted: “Tegin ise mehele abieluettepaneku!”

06.06.2021 23:05
Anna-Britt Gnool Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

Natalia (28) on elukaaslase Aroniga (29) koos olnud seitse aastat. “Kui nooremana ei mõelnud ma üldse abiellumise ega pereloomise peale, siis viimastel aastatel on mõtted üha enam sinnapoole läinud,” tunnistab ta. “Tean, et Aron ei pea abielu oluliseks, kuid pole otseselt selle vastane. Nii otsustasin ise talle ettepaneku teha!”

Natalia tunnistab, et see mõte tekitas esialgu temas suuri kõhklusi ja ka hirmu. “Esiteks tegi mind nõutuks see, et traditsiooniliselt on abieluettepanek ikka nagu meeste rida olnud - kas on üldse sobilik ise Aronile öelda, et sooviksin temaga abielluda,” mõtiskleb ta. “Ja kui üldse, siis kuidas seda teha, kas ma peaks ka sõrmuse kinkima...?
Teiseks hirmutas mind muidugi võimalus, et ta ütleb ära või reageerib kuidagi nii, et: no kui sa tahad, eks teeme selle asja siis ära. Nii kohutavalt piinlik oleks siis olnud! Kolmandaks heidutas sõbrannade arvamus, nende meelest oleks ma pidanud ikka pigem Aronile vihjeid tegema selle kohta, et ma abielluda soovin, ja jätma lõpliku ettepaneku tegemise ikkagi tema hooleks.
No aga ma olen juba üle seitsme aasta oodanud! Järjest rohkem oleme rääkinud lastesaamisest, aga laste sünni ajaks tahaksin kindlasti abielus olla. Seda olen ma tegelikult Aronile öelnud, et vallalisena ei sooviks lapsi saada. Sellele pole ta kuidagi reageerinud, kuid samas - lapsi planeerime paari aasta pärast, seega sinnani on veel aega. Kuid pulmade planeerimine võtab teatavasti samuti aega, seega oleks ju küll tore sellega juba varsti tegelema hakata. Niisugused olid mu mõtted, enne kui ma selle sammu kuu aja eest reaalselt ette võtsin ja Aroni kätt palusin.

Meeldiv üllatus
Mõistsin, et kui ei proovi, siis ju ei saagi kunagi teada, ja leidsin, et tuleb see samm lihtsalt ette võtta. Sõrmust ma ikkagi ei ostnud - otsustasin, et need võiksime siis ehk hiljem koos soetada. Olin väga närvis, aga otsustasin, et teen selle asja ikkagi teoks. Valisin ühe kena pühapäeva, kui meil midagi plaanis ei olnud ning tegin kõigepealt Aronile ettepaneku välja sööma minna. Ta oli heameelega nõus, valisime ühe restorani, kus oleme aeg-ajalt ikka einestamas käinud. Mulle tundus, et ta ei kahtlustanud midagi! Kui toit oli lauda toodud, siis ütlesingi, et tahaksin tegelikult millestki rääkida ka. Ja tulingi siis asjaga lagedale. Ei pidanud mingit suurt kõnet, aga küsisin, kas ta sooviks minuga abielluda. Et mina sooviks ja mulle oleks see oluline, kuna plaanime ju ühist tulevikku ja perekonda. Aron kuulas ja ütles, et on meeldivalt üllatunud. Ta ei olnud teadnud ega aru saanud, et ma seda nii tähtsaks pean. Vabandas, et on nii rumal olnud. Abiellumise vastu ei olnud tal midagi ja nii saigi see otsus vastu võetud, et abiellume tänavu augustis! Praegu tegelemegi juba planeerimisega.

Ei tunne, et oleks peale surunud
Ma olen nüüd hiljem natuke asja üle järele mõelnud: et kas ma tunnen ennast kuidagi kehvemini, et ise ettepaneku tegin ja asja konkreetselt jutuks võtsin? Vastus on ei, vähemalt praegu ma küll ei tunne, et oleksin seda abielu talt kuidagi välja pressinud. Aron oli ju rõõmuga nõus, mis vahet seal siis on, kes selle esimesena välja ütleb? Mul on väga hea meel, et mul jätkus julgust see asi ette võtta ja konkreetne ettepanek teha.
Mina igatahes julgustaksin enda olukorras naisi sama tegema. Muidugi oleks siis oluline enne teada, ega mees päriselt abieluvastane ei ole. Sest kui on, võib kahjuks vastus tulla eitav. Kui on aga selline mees nagu minul, et ei ole lihtsalt oluliseks pidanud... no siis on tõenäosus suur, et ettepanek võetakse rõõmuga vastu ja pulmade planeerimine võib alata!”



Vaadatud 897 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Püha taevas

Ma ei saa küll aru mille üle siin rõõmustada on? Et sellise puupea ja tohlaka nüüd endale meheks saad? Seitsme aasta jooksul polnud pärale jõudnud mida naine temalt ootab, no ma ei tea, nüüd hakkadki tema eest elu elama, sest ega tal seal peakolu sees endal niikuinii midagi ei liigu ju.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi