Suhted: Vend käitub lapsikult ja ei lepi isa uue naisega

Leena (21) ja Eeriku (16) ema on juba aastaid surnud ning isa kasvatas õde-venda üksi. Nüüd on isa leidnud endale uue elukaaslase, kes Leena sõnutsi on igati tore ja normaalne naine. Kahjuks ei suuda Eerik kasuema üldse omaks võtta ja lausa ei salli teda.

“Õpin teises linnas ja elan juba paar aastat ka seal ühiselamus,” jutustab Leena. “Eerik aga muidugi mõista elab veel kodus isa juures. Seega puudutab sealne elu-olu teda muidugi rohkem kui mind, kui siiski leian mina, et vend on praegu väga ebaõiglane! Nimelt suri meie ema juba peaaegu kümme aastat tagasi raske haiguse tagajärjel ja sestpeale on isa meid üksi kasvatanud. Nüüd, viimased aasta, on ta olnud koos kena naisega - nimetagem teda siin loos Mariseks - , ja mul oli tõsiselt hea meel selle üle, kui isa temaga tuttavaks sai! Maris on tagasihoidlik, sõbralik ja hoolitseva loomuga. Nüüd elavad nad isaga koos, aga Eerik on selle üle täiesti marus ega suuda uue nii-öelda kasuemaga kohe üldse leppida. Ta ei räägi temaga, ignoreerib täielikult, elab põhiliselt ainult oma toas. Keeldub söömast tema tehtud toitu, pigem ostab oma taskuraha eest ise mingeid krõpse ja burgereid, sööb ainult siis, kui isa on toidu teinud. Isa on püüdnud poissi lepitada, aga see ei võta üldse vedu. Selle tulemusel on nad isaga ka muidugi juba väga palju tülitsenud ja nende omavahelised suhted on üsna kehvaks muutunud. Ma ei taha tõtt-öelda väga enam kodus käiagi, sest isa on nii vaevatud olemisega ja vend süüdistab kõiges ainult Marist.

Peab sissetungijaks
Loomulikult olen ka mina püüdnud vennaga palju rääkida ja talle mõistust pähe panna. Pagan küll, ema surmast on nii palju aastaid möödas, kas pole ebaõiglane nõuda, et isa ei tohigi kunagi oma eluga edasi minna? Eerik ütleb, et tema arvates on see nõme, et “mingi võõras inimene minu koju sisse on tunginud”. Just nii ta Marist näebki - võõrana, sissetungijana. Ta ei saa aru, kui õnnetuks teeb ta isa sellise jonnaka suhtumisega. Sellega, et ta isa elukaaslasele isegi tere pole nõus ütlema. Minu arvates ääretult lapsik käitumine! Aga tee seda siis ühele mossitavale teismelisele selgeks. Tema arust pole minul üldse õigust mingit sõna võtta, kuna ma ei ela enam pidevalt kodus, mitte nii nagu tema. Räägib, et tahab hakata keskkooli kõrvalt tööl käima, et saaks endale ka korteri üürida ja kodust minema, tema tundvat, et see ei olevat enam mingi kodu. Ei olevat privaatsust jne. Olen tema jutte kuulates alati väga hämmeldunud. Maris on nii tagasihoidlik inimene, ei tea, mismoodi ta venna privaatsust küll segab? Kas sellega, et teeb võileibu ja küpsetab hommikuti pannkooke?

Nagu teine ema
Mina igatahes naudin Marise sõbralikku olekut ja head kokkamisoskust väga, kui ma vaheaegadel ja osadel nädalalõppudel kodus peatun! Natuke on kohe nagu selline tunne, nagu oleksin ema tagasi saanud - kuigi seda ma muidugi iialgi Eeriku kuuldes ei ütleks. Me räägime Marisega sageli hiliste õhtutundideni juttu ning ma tean, et tedagi kurvastab väga Eeriku tõrjuv suhtumine. Samas võtab ta seda rahulikult ja mõistvalt, ütleb, et “teismelise asi” ja et “küll ta sellest ehk millalgi üle saab”. Ma loodan ka väga, et saab ja et meie pereelu ühel hetkel ikka normaliseerub. Ehk tuleb mõistus vennale ühel hetkel pähe ja ta lõpetab selle tobeda trotsi. Jah, Maris ei ole meie ema, aga mis ta sinna parata saab? Ja ema ju enam tagasi ei tule, kas siis isa peaks tema arvates eluks ajaks üksi jääma või? Isa on alles 46, päris noor inimene, tal ju veel pikk elu ees...”