Suve ennustada on raske, aga oktoobrit lihtne
Läbi sai aasta viimane kuu, mil üksikutel päevadel veel suvist ilma võis nautida.
September osutus temperatuuri poolest üpris ühtlaseks – Tallinnas jäi see kõigil 30 päeval 10 ja 20 kraadi vahele ning ega ka Lõuna-Eestis olulist erinevust olnud. Isegi skaala mõlemad pooled olid võrdselt esindatud näiteks 18-20 kraadi oli septembris seitsmel päeval 10-12 kraadi kuuel päeval. Igal kümmepäevakul olid oma paremad ja halvemad päevad.
Suur erinevus oli sademetes: esimesed kaks dekaadi olid väga vihmased, kuid kolmandal dekaadil ei sadanud mõnes paigas tilkagi. Kokkuvõttes tuli september keskmisest niiskem, aga ligi üks kraad soojem. Jah, nii ta on, et kui päevane keskmine jääb 15-16 kraadi kanti ja ööd püsivad enamasti soojad (alles viimasel nädalal toimus järsk langus), siis see ongi natuke üle normi. Igatahes oli tänavu Eestis september 3 kraadi soojem kui mai. Mis siis, et maikuus leidus ka üle 20-kraadiseid päevi, kuid septembris polnud ligilähedaseltki nii külma perioodi nagu 7.-13. mai, kui öösel mõõdeti 4-5 miinuskraadi.
Kõrgrõhkkond saabus hilja
Eelmises loos kirjutasin pikemalt tuulest ja tulebki nentida, et ebaharilik nähtus jätkub – septembris oli ilm märksa vaiksem kui näiteks juulis, mis tegelikult ei tohiks nii olla. Ühes reklaamis lugesin taas sügistormidest, aga meil on hoopis suvetormid.
Oma ennustuses panin mööda eelkõige sellega, et uskusin septembri esimesel dekaadi sooja ilma. Miks, sellest teen allpool eraldi juttu, kui räägin „ennustamise kunstist“. Küll aga läks õigesti pakkumine, et alla 10 kraadi seekord temperatuur ei lange.
Tegelikult oli kolmanda dekaadi algus kuu kõige ilusam aeg ja kui sarnased õhumassi paiknemise tingimused saabunuks juulis-augustis, olnuks meil terve nädala 25-30 kraadi sooja. Septembri lõpus paraku kõrgrõhkkond enam sooja ei hoia, sest öösel külmetab rohkem, kui päeval päike soojendada jõuab. Õnneks päästis septembri lõpp põllumeeste saagi, sest nüüd sai hakata intensiivselt vilja koristama. Arvestades seda, et tänavu jäi looduses kõik kaks-kolm nädalat hiljaks, polnudki see liiga hiline koristamine.
Mis puhkajale halb, see põllumehele hea
Aga põllumehed hädaldasid, sest nagu nõukogudeaegses anekdoodis öeldi, on neil viis vaenlast: neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Nüüd vast asendab viimast Euroopa Liit. Jahedus oli tänavu märkimisväärne, aga vilja kasvuajal (suve esimene pool) toob see hoopis kasu. Mitte asjata ei öelda, et suvi, mis puhkajale ei meeldi, soosib põllumeest.
Olen kuulnud väiteid, et liigniiskus on Eesti põllumajandusele kõige kahjulikum. See on vale, sest saagikus on tegelikult põuasel aastal märksa kehvem. Küll aga segab niiskus saagi koristamist ja tekivad kaod. Tänavu ei olnudki saju hulk märkimisväärselt suur, aga vihm jagunes Eesti territooriumil ebaühtlaselt ja mõnes paigas tekkis ajutine vee üleküllus. Kui Harku vaatlusjaamas sadas augustis 190 millimeetrit (220% normist!) ja Kihnus ainult 31, siis on erinevus ikka väga suur. Seepärast võib nõustuda, et mõnel pool tekitas vihm probleeme, aga reegel on ikka selline, et taimed tahavad vett. Miks siis muidu on Amazonase džungel liigirikas, aga kõrbes kasvavad vaid üksikud taimed. Muidugi, see näide pole Eesti suhtes päris õige, sest meil on aeglasem aurumine ja sarnane hulk vihma nagu Brasiilias uputaks meie looduse tõesti ära.
Ennustamise kunst
Kuna olen varemgi öelnud, et oktoobrit ei tahaks põhjalikult ennustada, sest olgu see kuu natuke soojem või külmem, ikka on ta üpris vastik. Seepärast kirjutan hoopis ennustamisest – septembri esimene dekaad läks puhtalt sellepärast mööda, et uskusin Norra ja Venemaa pikka ilmateadet, mis kaua aega pakkus meile kuu alguseks kuiva ja sooja. Aga teoks sai negatiivne stsenaarium.
Tänavu soojal poolaastal läks nii Eesti Ilmateenistusel kui ka norralastel päris palju lootustandvaid ennustusi untsu. Näiteks pidi juuni lõpus olema 28 kraadi sooja, aga kui see päev kätte jõudis, oli 15 kraadi ja vihm. Ennustus hakkas tavaliselt õigeks muutuma alles 2-3 päeva varem, nädalapikkused prognoosid läksid vahel natuke, aga vahel kardinaalselt viltu.
8.-18. augustini olin reisil Prantsusmaal. Kuna norralased ennustavad 9 päeva ette, nägin peaaegu kogu prognoosi enne ärasõitu. Ja ennäe imet – kõik vastas tõele! Iga päeva temperatuur, tuule tugevus ja suund ning sademed olid ideaalselt paigas. Eelteadmistest oli ka kasu, sest nii planeerisin jahedamale ajale (Lõuna-Prantsusmaal hommikul 18 ja päeval 25 kraadi) matkad, aga soojemale ajale mereäärse puhkuse.
Olen märganud ka varem, et Lääne- ja Lõuna-Euroopa pikk ennustus klapib, aga meil mitte. Nii ei saa kuidagi süüdistada meie endi meteorolooge, sest ka norralased ja venelased ei suuda Eesti ilma adekvaatselt ennustada.
On see seaduspärane, et Eesti ilma on raskem ennustada kui Prantsusmaal? Arvan, et on. Ookeanilt tuleb tsüklon kindla kiiruse ja trajektooriga, aga Euraasia mandri laiema osaga (Venemaa) põrkudes hakkab tõrkuma – võib muuta suunda ja tempot. Eesti jääb kahe kliimavööndi vahele ning ilma mõjutavaid faktoreid on märksa rohkem kui näiteks Briti saartel või Vahemere ääres. Kahjuks peame leppima ka edaspidi, et meie mail ei tasu 5-10-päevaseid ennustusi uskuda. Ning mis eriti halb: vigu esineb rohkem just suvel.
Oktoobris vähe päikest
Aga nüüd algas oktoober ja suurt kunsti ennustamine enam ei vaja. Kui eeldan, et päikesepaistelisi päevi on vähe, kuu esimesel poolel sooja peamiselt 10 kraadi ja kuu lõpul 5 kraadi ümber, siis palju eksida ei saa.
Siiski, kui tunamullune ja mullune oktoober üllatasid erakordse kuivusega, siis tänavu seda ei tule. Saame täpselt nii palju vihma ja sombuseid päevi nagu oktoobris tavaliselt. Usun, et kuu lõpus tuleb ühel päeval ka esimene lumesadu, aga muidugi ei jää lumi maha. Ja ilm läheb ka septembriga võrreldes uuesti tuulisemaks.
Talve kohta ei hakka ma praegu veel midagi arvama, novembri algul on seda veel võimalik teha, sest ega talv enne ikka pihta ei hakka.