Tallinna müstilise saatusega muumia

11.02.2018 21:35
Kaire Kenk-Jokinen
Kommentaarid
0
Foto:

Ajaloost leiab tihti lugusid, mis tunduvad lausa uskumatutena, kuid on ometi tõesti juhtunud. Nii on Tallinnal olnud oma põneva saatusega muumia – hertsog Charles Eugene de Croy.

"See on tänase päevani paras müstika, kuidas hertsogi maised säilmed aastasadade vältel ei lagunenud ja kes seetõttu pälvis nimetuse Lieflandische mummie ehk Liivimaa muumia," ütleb Linnamuuseumi teadur Kalmar Ulm.
Kreekas on tema sõnul ennekõike tuntud paljud lagunemata pühakute säilmed nagu näiteks neljanda sajandi pühakud, Spiridon Korfult ja Egiptuse askeet Patapiose säilmed Lutraki kloostris Korintose lähistel, Johannes Rossose (18 saj.) säilmed Evia poolsaarel Kreekas. Tuntakse ka Athose poolsaare pühakuid ja palju teisi, kelle säilmed on samamoodi sajandite vältel lagunemata püsinud. Kuidas aga püsis sada aastat lagunemata meie niiskes kliimas hertsog de Croy muumia, on tänini selgusetu.
Juba 19. sajandil oli tollane õpetlaste ja arstide nõukogu seisukohal, et hertsog säilis lagunemata tänu kiriku ehituskivide vahel kasutatud sideainele, mis sisaldas salpeetrit. Rahvasuus aga arvati mumifitseerumise põhjuseks alkoholi, mida hertsog Charles de Croy oli oma eluajal külluslikult pruukinud. "Samuti usuti, et see oli jumala armulikkus, sest de Croy olevat oma eluajal olnud väga heasüdamlik ja lahke inimene," muigab Ulm.
Hertsog armastas ülikutele ja võhivõõrastele jooke välja teha, kostitades prantsuse punaveiniga isegi turumehi. 19. sajandi saksa kirjamees Werner Bergenres kirjutab temast järgmist: "Purjuspäi sõlmis ta vahvaid kihlvedusid ja tundis nende võitmisest lapselikku rõõmu, olles valmis isegi oma elu ohtu seadma."

Umbkeelne ülemjuhataja
Vanast Madalmaade hertsogisuguvõsast pärinev Charles Eugène de Croy astus juba noorena armeeteenistusse.Teenis Austria armees, võttis osa mitmetest sõjakäikudest. Oma teenete eest ülendati ta feldmarssaliks. 1697. aastal asus ta Venemaa teenistusse ja juhtis tsaar Peeter I käsul Põhjasõja alguses 1700. aastal Narva lahingus Vene vägesid.
Vahetult Narva linna all peetava lahingu eel omistas tsaar hertsogile Vene armee tähtsuselt teise, kindralfeldmarssali aukraadi, mis tegi temast ühe hetkega Vene vägede ülemjuhataja. Tsaar ise olevat Narva alt sõjalaagrist hommikul enne lahingut lahkunud. Umbkeelse kindralfeldmarssal Charles de Croy asumine vägede etteotsa olevat viinud Vene sõdurite moraali alla.
Teate peale, et rootslased lähenevad, ei soovinud kindralfeldmarssal isegi oma lõunauinakut segada lasta ning olevat muretult oma telgis lesides hõiganud: "Las tulla, me lööme need koerad malakatega surnuks." Noore kuninga Karl XII juhitud Rootsi armee aga võitis kolm korda suuremaid Vene vägesid. Rootslased võtsid kindralfeldmarssali vangi ning tõid Tallinnasse.

Lustivend ja naljamees
Revalis ehk Tallinnas vabastati kindralfeldmarssalist hertsog ja teised tähtsad armeeohvitserid ausõna peale vangist ja nad tohtisid linnas vabalt ringi liikuda.
Hertsog pühendus Tallinnas valdavalt elumõnude nautimisele täringumängude ja ohtra veinitarbimise näol, mistõttu teda ka lustivennaks hüüti. Lõbusa ja heldekäelise kõrge armeeohvitseri populaarsus kasvas linnas ülikiiresti.
Priiskav eluviis muutus aga pikapeale väga kulukaks ning hertsogil tuli võlgu võtta. Seda talle kui aadlikule ja kõrgele armeeohvitserile enamasti ka anti. Võlausaldajad jäid aga hätta, kui hertsog 52 aasta vanuselt ootamatult suri, jättes endast maha hiiglaslikud võlad. Nad otsustasid Lüübeki õiguse tavasid järgides takistada lahkunu matmist seni, kuni sugulased ja sõbrad viimase võlad on tasunud. Ükski tema lähedastest, rääkimata joomakaaslastest ei ilmutanud kahjuks hertsogi vastu huvi. Kuna teda polnud võimalik matta, leiti tema privilegeeritud seisusele sobiv väljapääs. Niguliste kirikusse 1702. aastal toodud hertsogit ei maetudki, vaid asetati kirstus kirikukeldrisse ja lihtsalt unustati sinna. Lahkunu hoidmise kohta peeti täpset arvestust, lootes tema nn hoiutasu võimudelt kunagi tagasi saada.

Vaatamisväärsus raha eest
117 aastat pärast hertsogi surma täheldati ühtäkki, et tema keha lebab Niguliste kiriku keldris lagunemata kujul, olles seletamatul kombel mumifitseerunud. Sellist imelugu tulid uudistama nii Toompea ülikud, vaimulikud, armeeohvitserid, kaupmehed kui ka lihtrahvas. Alates 1819. aastast eksponeeriti katafalgile asetatud ja klaaskirstuga kaetud hertsogi maiseid säilmeid Niguliste Roseni kabelis.
Kirstul seisid sõnad: "Kuninglikku verd de Croy hertsog, kuulsaks saanud niihästi oma vägitegude hiilguse kui ka nende mitmekesisusega". Hertsogi lagunemata surnukehast, mida Niguliste kirikus raha eest huvilistele näidati, sai rohkem kui poole sajandi jooksul üks kiriku põhilisi vaatamisväärsusi. Kaasaegsete sõnul olevat Niguliste kiriku köster muumiat näidates endale jootraha teeninud, keerates külalistele nõudmisel mumifitseerunud hertsogit kirstus otsekui puunotti.
1896. aastal tehti mumifitseerunud hertsogist esimene ülesvõte. Seda haruldast fotot säilitatakse Niguliste muuseumi kogus. On ka teada, et mitmed kaasaegsed kunstnikud jäädvustasid hertsogi säilmeid. Esimene teadaolev joonistus pärineb aastast 1800, autoriks baltisaksa muinsustekoguja Johann Christoph Brotze. Tema sulest on pärit hertsogi muumia kirjeldus ajast, mil see ei asunud veel klaaskirstus. Selles märgitakse muu hulgas: "Keha on kivikõva, aga ihu paksematest kohtadest veel üsna pehme."

Elas üle ka märtsipommitamise
1897. aastal otsustas venelasest kindralkuberner võlgniku maha matta, sest surnud ohvitseri eksponeerimine katafalgil näis riivavat Vene armee au ja väärikust. Protokoll nägi kindralfeldmarssali aukraadiga isiku matusteks ette suuri auavaldusi tsaariperekonna, kaardiväe ja diplomaatilise korpuse kohalolekul, seetõttu saabus Tallinnasse keisri resolutsioon de Croy "vaikselt maha matta". Hertsogi säilmete vaikne sängitamine Clodti kabeli all asuvasse sügavasse krüpti korraldati alles 1897. aastal. See elas üle ka Tallinna 1944. aasta märtsipommitamise.
1978. aastal toimunud arheoloogiliste kaevamise lõppedes maeti paljunäinud hertsogi säilmed veel kord ümber, seekord Niguliste kiriku peasissekäigust vasakule, ja kaeti hauaplaadiga. Mõne allika sõnul paigutati säilmed betoonkirstu. Toona olevat vesiliiv eelmises matmispaigas de Croy metallkirstu lömastanud. Nii polnud ka muumiast väga palju alles. Leiti üks sõrmus ja riidetükke. Säilmed pandi aga tema sõnul laudadest kokku löödud kirstu.
Loodetavasti saab hertsog nüüd rahus igavest und magada.

Vaadatud 1730 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi