Tüdruku isa andis tütre sõbrale peksa

„Kuidas saab niimoodi üldse kellegagi sõber olla? Mingitest õrnematest tunnetest ei hakka rääkimagi,” on Roland (18) päris nõutu.

Roland tutvus Kaisaga samas koolis käies. Lõpuklassi noormees ja esimest aastat gümnaasiumis käiv tüdruk sattusid vahe­tunnil sööklas rääkima ning avastasid selle käigus, et neil on palju ühiseid huvisid.
Muuhulgas meeldivad mõlemale ka nii arvutimängud kui ka palju muud, mida kübermaailmas teha saab. Väljaspool seda ka – kui lukustust veel polnud, käisid nad rõõmuga koos väljas, nii kinos kui ka jalutamas
„Ausalt öeldes ma ei teagi, kas me oleme sõbrad või midagi veel rohkemat,” ütleb Roland ausalt. „Sõbrad kohe kindlasti, aga Kaisa on kohe tõesti väga tore tüdruk ja kui ma ­kellegagi käiksin, siis just temaga, kui tema ka seda tahaks. Aga ma ei tea, kas ta tahab, küsinud ka pole.”

Kübervestlustes ei saa teineteisest aru
Kui õpilased koolist koju ­jäeti, kolisid nii õppimine kui ka omavaheline suhtlus üle küberruumi. Roland koges, et ehkki esmapilgul tundub see laisalt mõnus – muudkui ­vedele diivanil ja aja kõik asjad ­niimoodi ära–, siis tegelikult kätkeb küber­suhtlus eneses ka ­probleeme.
„Õppimisega on päris palju tööd. Mahud on hiigelsuured. Meil on hea kool ja hinnaalandust ei tehta – iga õpetaja tahab, et tema aines oleks kõige paremad tulemused. Või kui mitte kõige paremad, siis vähemalt võimalikult head.
Aga see, mis on õppimisega seotud, on ikkagi palju kergem, kui see, mis on seotud muu ­suhtlusega. Eriti näiteks Kaisaga...”
Roland ­tunnistab ausalt, et mõnikord on tal Kaisaga suheldes meel päris must olnud. „Ma üldse ei saa vahel aru, mis ta öelda tahab. Paar sõna, paar märki. Usun, et ma tean emojisid päris hästi – vastan omalt poolt samamoodi. Ja siis on tema poolt pikk vaikus. Arvan algul, et ju ta pidi vahepeal kodus midagi tegema või keegi helistas või miskit. Aga kui ma siis pärast helistan, siis kuulen, et ta on minu peale justkui solvunud. Aga mina ei saanud isegi sellest aru, et meil oleks olnud mingi selline tõsisem vestlus, kus inimene solvuda võiks...”
Roland ütleb, et mehed loomulikult ei nuta, aga vahel on selline tunne, et täitsa ajab nutma. „Meil võiks olla isiklik suhe. Aga võiksime ka, vähemalt esialgu, niisama sõbrad olla,” nendib ta. „Ja mina üldse ei kirjuta temaga millestki liiga isiklikust – pigem lihtsalt nii­sama, mida ma teen ja nii edasi. Ja muidugi ma tahan teada, kuidas tal läheb ja mis ta teeb. Ekstra pärida pole nagu viisakas, aga teada tahaks küll.”

Tekkis otsus reegleid ­natuke rikkuda
Küberruumis peetavate vestlustega kaasnevaid segadusi aga muudkui tuli ja Rolandi meelest oli kõik aina imelikum ja nukram ka.
„Niigi on jama, et eriti kuskile minna ei või,” ütleb ta. „Mul on siin korduvalt olnud kurk natuke valus ja ema ütleb, et testima võin minna, aga ei pea, teistega suhtlema minna, aga ilma testimata e tohi. Kuna Kaisa ka köhis ja kuskil väljas ei käinud, ei hakanud ka mina minema, et oma nina torkida lasta. Õppida on ka palju ja nii ma peamiselt kodus olen. Meil on linnaservas suur aed ka, nii et värske õhu puuduses ma pole.”
Kui aga üks veebi­siseseid arusaamatusi jälle selliseks kujunes, et noored teineteisest enam justkui üldse aru ei saanud, otsustas Roland kõikide maa­ilma taudide ja piirangute kiuste siiski külla minna.
„Mis on siis... Ega ma teda musitama ei hakka. Võime istuda teineteisest kasvõi kahe meetri kaugusel, aga saaks äkki igasuguseid segadused selgeks räägitud,” oli poisil hea plaan valmis mõeldud.
Ta ostis kaasa kimbu värskeid tulpe ning lasi ühes heas pagariäris enesele karbitäie maitsvaid lihapirukaid ja tuule­taskuid kaasa pakkida ning läks tütarlapsele küll. Mask loomulikult ees, nagu reeglid ette ­näevad.

Tore algus ja masendav lõpp
Poiss otsustas teha üllatuse ning mitte ette helistada. Ta teadis, et Kaisa peaks kodus olema ja keemiat õppima.
Kodus Kaisa oligi ja avas ukse kohe esimese kella peale. Aga kas neiu tegeles keemiaõpingute või millegi muuga, seda Roland teada ei saanudki.
„Vastuvõtt kujunes väga meeldivaks,” ütleb ta, ega suuda silma all olevale sinikale vaatamata mitte naeratada, kui jutustab, kuidas Kaisa talle huilates kaela hüppas, maski alla tõmbas ning talle musi andis.
„See oli ikka...­wow-tunne,” ütleb poiss. Wow-d siiski kauaks ei jätkunud, sest kui koridori tuli Kaisa isa, läks kõik väga kiiresti.
„Mida ta röögatas, ma ei saanudki aru. Aga korraga oli ta Kaisa minust eemale tõmmanud. Üks löök lajatas põsele silma alla, teine kohe vastu lõuga. Tundsin lõhna, millest sain aru, et ta on joonud.”
Järgmine pauk oli ukse kinni langemine noorte vahel. „Mul oli Kaisast rohkem kahju kui iseendast,” tunnistab Roland. Lilled ja pirukad olid tal ikka käes ja ta ei osanud nendega midagi teha.  Tegelikult avastas ta nende olemasolugi alles siis, kui Kaisa kortermajast juba automaatpiloodil välja oli kõndinud.
Poiss andis teel koju lilled ja pirukad ühele väikese tüdrukule ja loodab, et need sellele mingit pahandust kaasa ei toonud. Ise ta neid enam näha ei tahtnud.
„Kas me elame mingis kuramuse keskajas või mis?” küsib ta kurvalt ega oskagi seisu­kohta võtta, mis ta nüüd ­tegema peaks.