UFO on reaalsus
UFO-küsimuse üle on palju piike murtud. Kõiki kättesaadavaks osutunud andmeid arvesse võttes saame väita, et UFOd on tõepoolest reaalselt eksisteeriv nähtus, ehkki me ei tea täpselt, millega või kellega on tegemist. Allpool on toodud näiteid mõningatest registreeritud juhtumitest.
Vietnami sõja ajal kaitses Põhja-Vietnami pealinna Hanoid õhurünnakute eest Nõukogude Liidu õhukaitsejõudude korpus, mille diviisid paiknesid ümber linna 25-30 kilomeetri kaugusel. Ühel 1965. aastal suveõhtul jäi nende positsioonide kohale rohkem kui kümne kilomeetri kõrgusele rippuma umbes 300-meetrise läbimõõduga tohutusuur kettakujuline õhulaev, mis oli ilmunud ootamatult ja täiesti müratult.
Diviisi komandopunktist saadeti välja arupärimine “oma-võõras”, millele objekt ei reageerinud. Samuti ignoreerisid nad käsku viivitamatult maanduda. Brigaadikomandör kandis juhtunust ette korpuse komandörile ja sai käsu avada objekti pihta tuli. Lasti välja üheksa raketti, mis aga kõik plahvatasid tükk maad enne sihtmärgini jõudmist. Seejärel saatis lendobjekt teda tulistanud diviisi suunas välja nõelpeene helesinise kiire, mis ainsa hetkega muutis diviisi raketitehnika –kolm käivitamisseadet, jälgimisradarid ja rakettide juhtimisjaamad – sulametalli hunnikuks. Hukkus umbes 200 inimest. Ärahirmutatud korpus ei teinud enam katsetki uusi rakette välja saata ning seepeale kadus salapärane tundmatu käratult ja kiiresti, justkui haihtudes maailmaruumi.
Initsiatiiv sai karistada
Seda juhtumit Hanois on üksikasjalikult kirjeldaatud Nõukogude sõjajõudude kindralstaabi endise ülema marssal Zahharovi teoses “Sõda Kagu-Aasias,“ mis oli kõrge salastatuse astmega teos. Samas mainitakse ka, et pärast Hanoi intsidenti anti välja riigi kõrgema juhtkonna käskkiri, mis kategooriliselt keelas tule avamise tuvastamata kosmoselaevade pihta, samuti igasuguse muu sõjategevuse nende suhtes. Kuid mõningad ohvitserid kippusid seda käskkirja siiski ignoreerima.
Kasahstanis Mugodžani mägedes asuva sõjaväe õhu- ja raketikaitse polügooni “Emba-II” kohale ilmus 1976. aastal hiigelsuur umbes 500 m läbimõõduga kerakujuline UFO just sel päeval, kui oli ette nähtud rakettide katsetamine. Polügoonil katsetusi juhtiv kindral otsustas tundmatut objekti sihtmärgina kasutada. Katse ebaõnnestus, sest väljatulistatud raketi lõhkus UFO’st suunatud kiir otsekohe tükkideks. Initsiatiivi ülesnäidanud kindral sai juhtkonna poolt karistada.
Lääne-Turkestanis asuva Kizi-Arvati linnas jäi 1981. aasta suvel 12. armee hävituslennuväe polgu lennuvälja kohale umbes 7 kilomeetri kõrgusel rippuma tundmatu sigarikujuline objekt (suurusega umbes 100x200 meetrit). Õhku tõusid kaks püüdurhävitajat, kellele polgukomandör andis käsu avada tuli. Lendur lasi välja kaks lahinguraketti, kusjuures peaaegu samal hetkel kadusid nii lennuki kui ka tema rakettide jäljed radariekraanilt. Teise lennuki piloot oli tunnistajaks sellele, kuidas tema kaaslase lennukist ja rakettidest ei jäänud järele sõna otsese mõttes jälgegi. Tal endal õnnestus maanduda. UFO hakkas seepeale umbes 5000-kilomeetrist tunnikiirusest arendades eemalduma. Polgukomandör, kelle käsk tõi kaasa lennuki ja lendurite kaotsimineku, põhjendas oma otsust keerulise olukorraga, sest vahetus läheduses on Iraan, Iraak ja Afganistan, kuid õhukaitsevägede juhataja käskkirjaga saadeti ta ikkagi erru.
Need materjalid pärinevad kõik Nõukogude Armee väga salajastest dokumentidest, millistele oli hiljem Gorbatšovi perestroika ja glasnosti ajal võimalik ligi pääseda. Samasuguseid sündmusi on ette tulnud ka teiste riikide relvajõududel, kusjuures eranditult kõik ettevõetud rünnakud lõppesid kaotusega.
Tehnika läks arust ära
UFOd ei piirdu ainult õhuvallaga, nende tegevust on jälgitud ka meres. Näiteks selgub USA poolt 1963. aastal Puerto Rico ranniku lähedal korraldatud suurte sõjalaevade õppuse dokumentatsiooni uurinud spetsialisti-analüütiku professor Andersoni aruandest, et laevade koondis sattus ootamatult mingi vägeva allveelaeva rünnaku alla, nimelt rünnati eskortlaevadest ümbritsetud lennukikandjat “Wasp” viie kilomeetri sügavuselt. Staabiohvitserid sattusid segadusse, sest sel ajal ei olnud, ega pole praegugi, selliseid laevu, mis suudaksid sukelduda sügavamale kui poolteist kilomeetrit. Pealekauba kihutas see veealune objekt kiirusega 280 km/h, mis on isegi tänapäevastele raketikandjatele täiesti kättesaamatu. Tundmatu laev sööstis siis alla ookeanisügavusse kiirusega kaks kilomeetrit sekundis ning temaga ei juhtunud mitte midagi, kuigi hüdrodünaamika seaduste põhjal oleks sellise kiirusega sõitmine pidanud purustama ka kõige vastupidavama laevakere. Koondise õppused tuli pooleli jätta, sest kajaloodid ja sonarid läksid nagu arust ära ning peegeldasid nelja päeva jooksul oma ekraanidel lausa uskumatuid sündmusi. Koondise juhtkonna auks peab siiski ütlema, et neil jätkus piisavalt arukust mitte rünnata ja kasutada torpeedosid või muid sõjalisi vahendeid.
USA sõjamerejõudude manöövrite ajal Põhja-Atlandi ookeani paakjääs 1972. aasta talvel viibis sõjalaevu saatva ühe jäämurdja pardal polaaruurija doktor Willela. Tema aruandes on kirjas, et ootamatult tõusis kolme meetri paksust jääd purustades pinnale kerakujuline hõbedavärvi objekt. Siis kadus see tohutut kiirust arendades taevasse. Doktor Willela kirjelduse kohaselt oli objekti läbimõõt vähemalt 12 meetrit, ta paiskas jääpanku 20-30 meetri kõrgusele ning sel kohal tekkisid aurupilved, mis viitab kera kõrgele temperatuurile.
Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi insenerivägede tuukriteenistuse ülema kindralmajor V. Demjanenko aruande kohaselt toimusid 1982. aastal Baikali järve läänekaldal tuukrite-luurajate lahingõppused, mille käigus avastati tundmatud ujujad. Need sarnanesid inimestega, liikusid väga kiiresti, olid kasvult umbes kolm meetrit pikad ja kandsid järve külmale veele vaatamata ainult keha ümber liibuvaid hõbedasi kombinesoone. Ligi 50 meetri sügavuses polnud neil ei akvalange ega muid aparaate, ainult pead katsid kerakujulised kiivrid. Õppuste juhtkond sattus ärevusse ja võttis vastu otsuse üks võõras kinni püüda, milleks saadeti välja seitsmest tuukrist ja ühest ohvitserist koosnev erigrupp. Kui tollele olevusele püüti võrku peale heita, siis paiskas mingi võimas jõud kogu grupi otsekohe pinnale. Äkilise pinnaletõusu tulemusena jäid kõik grupi liikmed kessoontõppe ning vajasid kiiret dekompressiooni barokambris. Kuna töökorras oli vaid üks kahekohaline barokamber, siis suudeti sinna sisse lükata neli meest. Need jäid hiljem invaliidideks, ülejäänud kolm aga surid kohe.
Tuleriidad lõõmavad mõttemaailmas
Ka Ameerika astronautidel ja vene kosmonautidel on olnud kokkupuuteid saladuslike lendobjektidega. Maurice Chatelain, üks “Apollo” kosmoselaevade konstrueerimisest osavõttev tippteadlane, kes vastutas ka “Apollo” sidesüsteemide ning Maa ja Kuu vaheliste heli- ja teleülekannete eest, kirjutab oma raamatus, et kõiki “Apollo” ja “Gemini” lende jälgisid Maa välise päritoluga kosmoselaevad. Samal ajal aga keelas NASA lennujuhtimisekeskus kõigist neist juhtumitest rääkimise, kui astronaudid teatasid mõnest kosmoses nähtud UFOst. Tundmatuid lendobjekte on teiste hulgas näinud järgmiste kosmoselaevade astronaudid: “Mercury-8” (kosmosesüstikule lähenenud UFO), “Apollo-8” (teisel pool Kuud viibivale kosmoselaevale lähenenud UFO), “Gemini-7” (pildistati Maa orbiidil kahte UFOd), “Gemini-12” (pildistati UFOt, mis asus nende kosmoselaevast vaid poole miili kaugusel ning mis jälitas neid kolme tiiru vältel), “Apollo-11” (Kuu pinnale maandumise ajal oli sealkandis kaks UFOt), “Apollo-10” (teatas Kuu orbiidil tiirelemise ajal, et nägi UFOsid). Gordon Cooper, üks “Apollo”-lendude parimaid astronaute, on teatanud, et oma lendude ajal kunagise hävituslendurina Euroopas jälitasid teda korduvalt UFOd. Cooper kõrvaldati hiljem kosmoselendude programmist seetõttu, et ta oli rääkinud kokkupuudetest UFOdega.
Raketispetsialist professor dr. Oberth, kes töötas Belli laboratooriumis, tegi 1950. aastal järgmise avalduse: “Viimase aastakümne kiiret tehnilist arengut ei saa pidada ainuüksi meie teeneks. Oleme saanud abi väljastpoolt, nimelt nendelt, kes käivad siin teistelt planeetidelt”. Selle mõtteavalduse tagajärjeks oli tavakohane reaktsioon, sest teenekat tippteadlasest professorit hakati otsekohe pidama ohmuks. Seega, nagu näha, elab tuleriidale saatmise põhimõte täies elujõus edasi, ainult et nüüd lõõmavad tuleriidad füüsilise tasandi asemel mõttemaailmas.
Endine NASA teadlane dr. Fred Bell, kes on uurinud astronautide tehtud fotosid, väidab muuhulgas ka seda: “Astronaudid on pidanud suu, sest neile on selgeks tehtud, et kõik UFOdesse puutuv kujutab endast rahvusliku julgeoleku küsimust.” Ja lõpetuseks tuntud kosmoseteadlase ja astronoomi ning Nobeli keemiapreemia laureaadi dr. Harold C. Urey poolt 16. novembril 1969. aastal tehtud avaldus Texase osariigi Houstoni Mehitatud Kosmoselendude Keskuses: “Saata mehitatud kosmoselaevu Marsile on midagi, mis nõuab ettevaatust, sest sealne elu võib olla vaenulik ning võib meie astronautide tagasipöördumist Maale takistada.”