Uutmoodi kooselu - mitte mees, vaid majanaaber

Anna mees suri veel enne viiekümne-aastaseks saamist. Anna jäi Tallinna äärelinna majja üksi. Ta kutsus küll tütart enda juurde elama, aga too ütles, et tunneb end korteris mugavamalt.

Tütar oli koos mehe ja kahe väikese lapsega oma elu ilusasti sisse sättinud ega tahtnud suuri muutusi. Pealegi polnud ta plikaeast saati aiatöö vastu huvi tundnud.
Mõned aastad elas Anna majas üksi. Kui midagi suuremat oli vaja teha, siis palumise peale ikka väimees lõpuks tuli appi, aga näha oli, et talle niisugune nokitsemine ei meeldi.

Leidis mehe, kes algusest peale sobis
Mõni aasta pärast mehe surma tutvus Anna juhuslikult töö juures ühe endavanuse mehega, kes neile kaupa vedas. Oli kevad ja nad leidsid jällegi juhuslikult ühise keele, kui hakkasid aiatöödest rääkima. Anna kurtis, et teeks aias palju rohkem, ehitaks isegi uue tara ja kasvuhoone, aga ei oska. Mees jälle kurtis, et tema elas peaaegu viisteist aastat ühe naise majas ja kasvatas ka tema tütart, aga siis tõi tütar kavaleri majja ja see sõi ta välja sealt. Mees oli väga löödud, et tema pikaaegne elukaaslane ja selle tütar justkui vaikivalt toetasid psühhoterrorit, mida väimehekandidaat alustas. Nüüd elab ta paneelmaja kahetoalises korteris, kus pole isegi potililli. Igatahes lõppes seekordne vestlus sellega, et seda kasvuhoone asja võib Gunnar nädal hiljem vaadata ja saab ka tema endale ka sealt väikese pinna tomatite jaoks.

Mees asus tegutsema
Gunnar asuski isuga asja kallale, tellis materjali ja käis teisest linna otsast iga päev kasvuhoonet ehitamas. Kui ehitis valmis, toodi koos tomatitaimed sisse. Gunnar freesis ka väikses põllumaa ära ja sai endale ka peenrad üle mitme aasta. Suve keskel kolis Gunnr majja sisse, olles Anna palvel remontinud enda jaoks ära maja selle külje, kus Anna ei elanud. Mõlemad nautisid koostegemisi nagu noored armunud. Ainult et nad ei olnud noored armunud.
Kõik Anna lähikondsed rääkisid, et uus kallim või et mees ja mees. Selle peale Anna imestas, et mis mees, pole ta mingi mees mulle. Anna ütles ikka Gunnar või majanaaber. Ja rõhuta siis, et neil on nii harmooniline suhe, et seda pole küll mõtet ühes voodis magamisega ära rikkuda. Siis itsitati vahel, et Gunnar on Anna sulane. Gunnar ise oli igasuguse nimetusega rahul, aga Anna rõhutas, et mees on majanaaber. Või soovitavalt lihtsalt Gunnar. Loomulikult jäi Gunnar majja elama ka talveks. Anna sõnul ei olnud Gunnar kunagi juttu teinud, et neist võiks paar saada ja Anna polnud seda kunagi soovinud. Aga niisugune sõbralik suhe, kus mees teda aitas ja tema peaaegu igal õhtul mehe õhtusöögile kutsus, meeldis Annale väga. Kui Annal aga tütar laste ja mehega külas oli, siis oli Gunnar enamasti oma poolel, kui just ei kutsutud. Ta ei tahtnud teiste ellu sekkuda.

Kümme aastat partnerlust
Nii on nad elanud juba kümmekond aastat kumbki oma majapoolel. Gunnar on ära remontinud ka n-ö Anna poole majast. Uue tare ehitas ta juba teisel suvel. Enamasti on neil seejuures täiesti oma elu, oma suhtlusring ja oma poeskäigud. Tõsti, Gunnaril peaaegu polegi suhtlusringi. Kui Anna talvel tütre juures käib lapsi hoidmas, siis hoiab Gunnar ka naise poole majast soojas.
Gunnar käis vahel maal oma kaugete sugulaste juures, aga Anna majja ei kutsunud ta mitte kunagi kedagi külla. Korter oli tal ka alles, aga seisis tühjana. Ta oli oma eluga väga rahul. Temale ju nii väga meeldis aias nokitseda ja seda sai teha kevadest hilissügiseni. Mitte kunagi ei nähtud neid tülitsemas ega isegi mitte vaidlemas. Anna selgitas seda nii, et nad ei ole mees ja naine, vaid partnerid. Ja soovitas ka teistele niisugust kooseluvormi. Igatahes on nad oma harmoonilise kooseluga paljud abielupaarid kadedaks teinud.
Anna määras lausa oma testamendis ära, et Gunnar peab saama majas elada oma elupäevade lõpuni, kui tema peaks enne Gunnarit ära surema.