Vabaerakonna esimees: Eestisse ei tule paradiisi oravate all, ega ka siis kui Reinsalust saab peaminister

Vabaerakonna esimees Märt Meesak räägib, millised plaanid neil tulevikuks on ja millist valitsemist Eesti nende arvates vääriks.

“Kus oled nüüd sa, mis sinust on saanud?” – need laulusõnad kehtivad ka Vabaerakonna kohta. Meediamonitooring näitab, et sügisest saati pole Vabaerakond tõsisemalt uudiskünnist ületanud kui paar meenutuslugu mõnel teisel teemal välja jätta. Millega tegelete?

Sellele saab vastata legendaarsete "Viimne Reliikvia" filmist sõnadega: "Klooster põleb. Kas see on lõpp?" "See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus. Aidaku meid Jumal." Kui aga tõsisemalt rääkida, siis oleme pidanud siin tõesti enda olemasolu meedia silmis õigustama. Sellega on nii, et tänapäeval huvitab meediat klikid ja klikke toovad skandaalid ja skandaalitarid. Ühtepidi kui me tahame, et meist räägitakse, me peaksime kas värbama endale Silvia Ilvese, BHS-i või Silvia rikka abikaasa Marek Nõmme. Viimane oleks eriti hea, kuna tal ju ka raha, mida poliitika tegemiseks vaja on ja meil seda ei ole.

Kui vaadata tänast meediat, ma räägin ka peavoolumeediat, siis ka seal domineerivad juba sellised tegelased igapäevaselt ja see ongi reaalsus. Püüda sinna pääseda mõne tõsisema teemaga, eriti kui sa ei ole mõni kuulus lodevuskogulane kes on parlamendis juba kuuendat korda, sind ei panda tähelegi, ignoreeritakse. Samas, kui sind ei ole meedias, ei ole sind olemas. Ja nii olemegi jõudnud sinna, et ka meedia ise on kriitiline tänase poliitika üle, kuid ise ta ei lase ka uuemaid inimesi eetrisse. Seega lõpuks ollakse ise ka selle suletud süsteemi toetav osa. Aga nagu juba varem sai öeldud, püha üritus kestab. Me ei ole veel alla andnud, kõige kiuste.

Kui palju teil hetkel liikmeid on?

Eesti on erakondadel nõue vähemalt 500 liiget, meil on see ületatud. Küll aga kui eelmise vastuse juurde tagasi tulla, siis käib meil just juunikuus ka liikmehõive kampaania. Seega kellel on huvi mitte niisama omavahelist vastandumist seal Toompeal mängida, vaid Eesti pärast valutab süda ja ka enda süda on õige kohapeal, tulgu kaasa lööma. Raha ja kuulsust ei luba, kuid puhast südametunnistust ja hiljem lastelastele endast legendaarseid pajatusi, kuidas Eestit mülkast päästa püüdsime aga küll.

Kui vähe või palju Vabaerakond kohalikes omavalitsustes esindatud on?

Muide, paljud ehk ei teagi, kuid kandideerisime eelmise aasta sügisel oma nimedega valdades ja linnades üleüldse alles esimest korda. Erakond on küll tänaseks juba pea 12 aastat vana, kuid oma nimega me kandideerinud ei olnud. Sai ju Vabaerakond asutatud 2014 ja saime ka 2015. aasta valimistel kaheksa kohta parlamendis, kuid kohalikel valimistel kandideerisime alati valimisliitude koosseisus. Seekord sügisel aga oli meie nimekiri 15 omavalitsuses väljas. Kuna aga meil selliseid summasid mida on riigierakondadel, kes ju riigilt toetust saavad, ei olnud, siis tulemus oli muidugi nullilähedane. Täna loeb väga palju see, kui palju sul raha on. Ja kartellierakonnad kes on selle tänase suletud poliitmaastiku loonud on seda läbi aja väga hästi ära tabanud. Nad on ju endale määranud riigi poolsed toetused miljonites, lisaks 5% künnis, kautsjon ehk siis kui sul just rikast ämma kes kapist raha jagab või Ameerikas rikast onu ei ole, ega sa siis löögile väga ei saa.

Kes on teie vedurid ehk kõige nimekamad-sünakamad poliitikud, need alfad, kes lähevad järgmistel valimistel võitma?

Naljaga pooleks võib öelda, et liikmehõivega värbamegi uusi alfasid, kohti veel on. Kui aga vaadata Eesti poliitikat, siis ega meil ongi jah alfa isased ja emased ja mida alfam, seda rumalamat juttu kipub ka see olend ajama. Võtame või viimatised Ungari valimised. Orban kehastas ka alfaisast, kuid õnneks ka kaotas. Magyar ajas asjaliku juttu ja tõi ka võidu koju. Ma ise küll arvan, et selline räuskav, täis populismi poliitika mida nüüd millegipärast kõik Eesti erakonnad väga viljeleda tahavad, võiks ajalukku hakata minema. See on labane, nõme ja inimestele tegelikult arusaamatu ja kandub üle ka tänavale igapäevasesse ellu. Poliitikud peaksid olema eeskujud ja mitte antieeskujud. Ungari tõestas, et see on võimalik ja ei pea ainult rääkima populismi vaid tegusid on ka vaja. Hea näide on ju Ungaris parlamendiliikmete 40% palga vähendus, et näidata eeskuju ja alandlikkust. Meil ei ole see tänaste kartellierakondade ja kogulastega iialgi võimalik. Ehk et räuskamist ja sõnu tehakse, tegusid aga ei järgne, sest ei olda siirad oma eesmärkides.

Kodulehte vaadates on Vabaerakonna kõrval näha sõna “Rahvusliberaalid”. Mis lugu sellega on?

Sellega on väga lihtne, see liides tekkis sinna selle aasta üldkogu järgselt. Muutsime nime, mis oli ennem Vabaerakond Aru Pähe ja nüüd Eesti Rahvusliberaalid- Vabaerakond. Otsekoheselt öeldes, meile ei meeldi et rahvusluse on kaaperdanud ja monopoliseerinud ennast konservatiivseks maskeeruvad poliitjõud ja isikud. Või et liberaalsus on automaatselt vasakpoolsus. Narratiiv, mida nad on nüüd aastaid ehitanud on vale. Saan aru, et seda on hea massidele maha müüa, pidades inimesi lollideks. Tuleb tunnistada, et nii meedia kui ka inimesed on selle konksu alla neelanud. Aga see ei tähenda, et selle vastu ei peaks võitlema.

Sa ei pea olema rahvuskonservatiiv, kui sulle läheb korda oma isamaa, Eesti keel ja kultuur. Me oleme rääkinud oma esimesest päevast peale, et mida vabamad on inimesed, seda tervem on ühiskond. Riik ei pea kõike reguleerima ja igale poole sekkuma. See ongi liberaalsus, kus ela ise ja lase teisel elada võiks olla loosung. Mida rohkem riik igale poole ennast topib, seda vähem langeb vastutust inimesele endale ja seda sõltuvam on ta riigist. Muide, seda soovivad ka konservatiivid, varjatult. Kõik toetused tegelikult on saatanast, sest need moonutavad kas siis ettevõtluses turgu või inimestele nende reaalset olukorda ja pingutust. Olgu tegemist lastetoetuse või dotatsiooniga seal kus turg toimib. Lõpuks kui kogu ühiskond on toetusest sõltuvaks tehtud, siis on neid ka hea manipuleerida ja valitseda. Selline lambakarja efekt. Vasakpoolsete unistus. Aga sellele tuleb vastu seista.

Ega tänane peavoolu erakond ei erine teisest, sest kõik lubavad igasuguseid toetusi. See on selline vahva mäng, vastandumisega. Eesmärk on neil sama, laske me valitseme teid ja teie olge kuulekad alamad. Ise Hakkama saavad kogukonnad, perekonnad, elu tagasi toomine maale, ettevõtlus klastrid ja koostöös peitub jõud,mitte käsi pikal riigi raha saamisel. Lihtsustatult võiks öelda et rohkem vabasid Eesti patrioodist inimesi.

Järgmise presidendi valimisel Vabaerakonnal otsest hääleõigust pole, aga avaliku arvamuse lava on avatud. Millist presidenti Vabaerakond Eestile soovib ja kas tagatoast on ka mõni konkreetsem nimi meelde jäänud?

Me oleme ka välja hõiganud, et juba kord meie poolt toetatud Allar Jõks sobiks endiselt presidendiks. Jah, tänases turbulentses välispoliitikas on vaja head välispoliitikas orienteerujat, kuid ära ei tohi unustada ka seda mis meil riigis sees toimub. Täna on ühiskond katki ja näiliselt küll demokraatia ju toimib, kuid lepitajat ja nn kainet tõe majakat meil ei ole. Ja tõde ei ole tema maailmavaateline tõde, ega ka arrogants vaid inimlikkus, tänulikkus ja Eesti Vabariigi põhiseadus.

Tänane ametisolev president ei ole ei liha ega kala ja sellest on kahju. Ta ei ole ei välispoliitikas tegija ega ka koduses ruumis. Sellistel kriisidest pungil ajastul on vaja paremate liidriomadustega presidenti, kes on lugupeetud ja argumenteeritud ning hea väljendusoskusega. Ikka selleks, et olla sild ja lepitaja nii koduste kakluste ehk siis nende samade alfaisaste vahel, välispoliitika alfaisaste vahel kui ka mõista välispoliitikat selliselt, et väikeriigina me peame otsima ja hoidma sõpru, kuid pidama kinni ka rahvusvahelisest õigusest. See on meie ainus jõud, mida saame suurriikidega võrdselt kasutada, kuna meil ei ole ei suurt armeed ega triljoneid tagataskus. Teame oma agressiivset idanaabrit ju hästi ja me ei saa seda ohtu magadeski kahjuks unustada. Nagu teame ka hästi, riikidel ei ole tegelikult sõpru, riikidel on huvid. Meie tähtsaim huvi on hetkel see, et meie huvid kattuksid meie sõprade huvidega. Nii oleme tugevamad. Me ise saatsime ju ka Euroopasse oma ühe alfaemase, Kallase. Kuid kuna USA ja ka mujal on alfasus aina domineerivam reaalsus, siis nüüd otsib ju ka Eurooopa ise enda sest seda alfaisast keda areenile saata.

Meil on vaja kodumaale presidenti, kes suudaks inimestele inimeste keeles seletada maailma asju ja ka olla rahumajakaks. Seda siis nii koduste kui väliste hoovuste vahel. Turvatunne on selles hulluses vaja säilitada ja seda saaks paremini tehagi president. Kõige hullem mis saaks juhtuda oleks see kui keegi saab enne pensionile minekut tiksumise koha või mikrofoni, et oma räuskavat poliitikat viljeleda ja ego upitada.

Vähem kui aasta pärast on riigikogu valimised. Milline on Vabaerakonna jaoks ideaalne tulemus ja mis selleks praegu puudu on?

Kuna me oleme siiski ka lisaks rahvusliberaalidele ka realistid, siis saame hästi aru, et need valimised ei ole meie aeg ega valimised. Need tuleb lihtsamalt öeldes mööda saata ja oodata Hiina kombel allavoolu, millal vastaste laibad ise mööda ujuvad. Ja nad ujuvad, pigem varem kui hiljem. See populism ja viha mida praegu Riigikogus või ka omavalitsustes viljeletakse kahe poolse vastandumise mängimisega ei ole Eestile jätkusuutlik lahendus. Kõik need erakonnad on kordamööda valitsusvastutust kandnud ja selle supi koos kokku keeranud. Ei ole üks puhtam kui teine, ühed mustad kõik.

Ei tule Eestisse paradiisi kui Reinsalust saab peaminister või oravad jäävad endiselt võimule. Miks? Neil ei ole tegelikult mingeid uusi ideid, kuidas Eesti riik ja rahvas peaks edasi minema. Enam ei piisa ühe maksuprotsendi liigutamisest üles alla või tohutute pingutuste tulemustena 10 eurosest lastetoetuste tõusust, et iibe kriisile lahendus leida. Nad kõik on kui vanad kulunud plaadid, mida siis grammofonis vahetatakse või ära kulunud orkester, kus liikmeid vahetatakse kord mõne aasta tagant, kuid kõrvale on see muusika ikka valus kuulata.

Milliseid muutusi vajaks praegune riigijuhtimine?

Eelmises punktis sai juba osaliselt seda puudutatud. Meil on puudu 90ndate julgusest, teha asju teistmoodi. Sellisest energiast, õhinapõhisusest, aatest, kirglikkusest, riigimehelikkusest ja unistusest, et me veel näitame kõigile, et oleme maailma ägedaim riik. Meil on puudu inimestest, kes teeksid otsuseid mitte parteist või enda isiklikust kasu saamise eesmärgist, vaid tõelisest patriotismist, kus ennast pannakse tahaplaanile, et peaeesmärk Eesti riik, rahvas, keel jääks püsima ja meie inimesed oleksid päriselt õnnelikud.

Kuskil on käinud ka juba läbi, et kui Reformierakond hakkaks lõpuks reforme tegema ja Isamaa muutuks isamaaliseks, oleks juba suur samm edasi. Meie poliitikud on täna aga mugavustsoonis. Vali keda tahad, saad ikka sama maitsetu halli supi. Võtame või Tartu näite. Kohe kui linnavolikogu valimistulemused olid selged, heideti oma nn peavastasega ühte voodisse. Sedelid ei olnud jahtudagi saanud. No loeb partei, sõnad ei maksa midagi, sest teod on vastukäivad sõnadele. Ja nii ongi rahvas võõrdunud ja ei taha poliitikast midagi kuulda. Mingil määral on see kasulik valitsejatele, sest kodanikuühiskonda on ikka kardetud just sellepärast, et need kipuvad oma küsimustega valitsemist segama. Riik on nii tugev kui tugev on tema vald või linn, küla, kogukond, perekond ja iga inimene. Need on omavahel seotud ja ei saa olla erinevad.

Kui eelnev vastus sisaldas kriitikat, siis prooviks mitte-ekrelikku nõksu ja pakuks ka lahendusi. Kes Vabaerakonnast ja kuidas riiki parandaks või lausa päästaks?

Ma ei taha olla kurjakuulutav või kutsuda midagi halba välja, kuid tundub et nendest kriisidest ei ole veel küll. Et eestlastele on vaja veel mingit sorti suuremat kriisi, et me lõpuks sellest unisest mõminast kuidas meil küll kõik hästi on, välja saaksime. On ju ütlus, et ühtegi head kriisi ei tohi raisku lasta. Me oleme kõik kriisid raisku lasknud, seda eelkõige meie poliitikud. Seda muidugi põhjusel, et rahvalt ei ole tulnud tugevat tellimust jalad kõhu alt välja võtmiseks ja teistsugusteks poliitikateks. Me küll kirume saunalaval või sünnipäevalauas, kuid see ei ole mingi nõudlikkus, see on alandlikkus. See mida me oleme pidanud rahvana aastasadu taluma, et ah, mis nüüd mina, Vaatan kuidas siin hakkama saan ja püüan mitte väga pead tõsta, muidu teen tüli. Ja no kas see tüli seda väärtki on.

Me peame rahvana olema nõudlikumad oma valitsejate suhtes, mitte ainult enda suhtes. Seda me oleme liigagi palju. Ja ma ei mõtle siin seda, et peaksime EKRE-likult räuskama. Poliitiku jaoks on kõige suurem hirm see, kui ta jääb häältest ilma, sest siis jääb ta töötuks. Me peaksime ka valijatena käituma samamoodi nagu ootame valitsejatelt, et sõnad ja teod käivad koos. Kirume küll, kõiki tänaseid juhtpoliitikuid, kuid lõpuks läheme ikka eestlasliku alandlikkusega valimiskastide juurde ja kirjutame sedelile ühe neist, keda oleme kirunud ja tõdemusega et noh, ta ju räägib nii ilusti või tal on ilus soeng.

Ega uppujat saab ikka päästa siis kui uppuja seda ka ise tahab. Nii on ka meie riigi ja rahvaga. Ja kui alustasime “Viimse Reliikviaga”, lõpetada sobib ka. Kui Klooster ehk riik põleb, karavan liigub ju ikka edasi ja ma ei ole küll usklik, kuid lõppu sobib see ütlus ikkagi. Jumal hoidku ja päästku meid rumalate ja ahnete poliitikute eest.