Välismaa: Hiina saritapjad alla kümne inimese harilikult ei tapa

24.09.2017 11:15
Allan Espenberg
Kommentaarid
0
Foto:

Viimastel aastakümnetel on Hiina Rahvavabariigis aeg-ajalt endast märku andnud jõhkrad sarimõrvarid, kes on mõnikord suutnud pika aja jooksul hoida hirmu all terveid provintse. Hiina enda ajakirjandus sellistest kurjategijatest eriti meelsasti rääkida ei taha, kuid välismeediasse on mõningast infot hiinlastest saritapjate kohta siiski jõudnud. Kätte saadud sarimõrvarid Hiinas tavaliselt hukatakse.

Peng Miaoji – Anhui saatan
Üks kuulsamaid mõrtsukaid Hiina uuemas ajaloos oli 33-aastane Peng Miaoji, kes juhtis talupoegade bandet Anhui provintsis. Vaid aasta jooksul, veebruarist 1998 märtsini 1999 tappis jõuk 77 inimest, haavas 32 inimest ning sooritas 38 röövi neljas idaprovintsis – Anhuis, Henanis, Shaanxis ja Jiangsus.
Pengi jõuku kuulus 12 inimest, kellest noorim Su Xiaoping oli 22-aastane. Nad tungisid endasuguste põllutööliste majadesse, tapsid terveid peresid ning röövisid väärisasju ja raha. Kokku said kurjategijad oma ohvritelt kätte enam kui 240 000 jüaani (umbes 36 000 dollarit) sularaha.
Jõuguliikmeid iseloomustas erakordne julmus, sest paljusid ohvreid piinati enne surma: meestel lõigati maha genitaalid, naisi ja neidusid vägistati. Kõige lõpuks surnukehad põletati, et asitõendid hävitada.
Peng Miaoji näitas oma alluvatele ka isiklikku eeskuju. Juurdlus selgitas välja, et ta lõikas ise 40 inimesel kõrid läbi, kasutades selleks lihunikunuga ja kääre. Hiina ajakirjanduses pandi talle hüüdnimeks Anhui saatan. Bandes endas aga valitses range distsipliin ja armu ei antud kellegile. Kui üks jõuguliikmetest läks pealikuga tülli ja lubas politseisse minna, siis peksis Peng Miaoji ta isiklikult surnuks, misjärel pistis surnukehale tule otsa.
Kui kurjategijad kinni võeti, siis mõisteti kuus neist surma ja ülejäänud said pikad vanglakaristused. Peng Miaoji hukati koos oma lähimate kaaslastega 28. jaanuaril 2000. aastal.

Yang Xinhai – sadistlik tapja
Yang Xinhai sündis äärmiselt vaesesse taluperre neljanda lapsena. 17-aastasena jättis ta kooli pooleli ja asus riigis ringi reisima, elatudes juhutöödest. Kaks korda sattus ta trellide taha varguste ja korra vägistamiskatse eest. Pärast vanglast vabanemist tutvus ta neiuga, kuid peatselt mindi lahku – naine sai teda Yangi kuriteoregistrist.
Pärast seda hakkas Yang Xinhai 2000. aastal tapma. Kolme aasta jooksul jõudis ta teise ilma saata 67 inimest, kusjuures 23 naist jõudis ta lisaks veel ka vägistada. Öösiti tungis Yang talumajadesse ja tappis kõik seal olnud inimesed – vanurid, naised, väiksed lapsed. Taparelvadena kasutas ta kirvest, haamrit või kühvlit. Igaks tapatööks pani ta endale selga uued riided ja paar numbrit suuremad jalatsid, et politseid segadusse ajada. Kuritöörelvad mattis Yang hiljem maha, verised riided aga viskas jõkke.
2002. aasta oktoobris tappis Yang mehe ja tema 6-aastase tütre, aga tema raseda naise vägistas. Naine sai peksmisest raskeid peahaavu, kuid jäi ellu. Ometi ei mäletanud ta suure šoki tõttu juhtunust mitte midagi ega saanud politseid aidata. Pärast seda juhtumit, aga ka selle eest, et kurjategija vägistas oma ohvrite laipu, ristis ajakirjandus ta koletiseks ja monstrumiks.
Yang peeti kinni juhuslikult, kui ta politsei kontrollreidi ajal ühes lõbustusasutuses hakkas tugevasti närveerima, millega köitis politseinike tähelepanu. Pärast vahistamist tunnistas ta kõik tapmised üles ja ka DNA-analüüs kinnitas tema süüd. Arstide hinnangul oli mees süüdiv. Meedikud avastasid ka, et ühe ohvri kaudu oli tapja nakatunud AIDSi.
Alguses kujutati meedias Yangi asotsiaalse tüübina, kes oli ühiskonna peale tige ja tegutses kättemaksu ajel. Kohtus lükkas Yang need väljamõeldised ümber. Ta teatas: „Inimesi tappes sain ma rahulduse. Seetõttu oli vaja üha enam uusi mõrvu. Mul oli ükskõik, kas nad väärisid surma või mitte. Mind see ei huvitanud. Ma ei taha olla ühiskonna liige, see ei huvita mind samuti.“ 2004. aastal lasti Yang Xinhai maha.

Long Zhimin – säästlik sarimõrvar
Kui Yang Xinhai tappis lõbu ja rahulduse saamise pärast, siis Long Zhimin rangelt kalkuleerides. Long Zhimin oli farmer ja väga kokkuhoidlik inimene. Ta tegutses mõrvarina alates 1983. aastast ja kahe aasta jooksul jõudis ta tappa 48 inimest. Peamiselt olid tema ohvriteks vaimsete häiretega või dementsed talupojad. Long meelitas ohvrid enda majja, pakkudes mingit tööd – koristada vilja või kaevata maad. Tappis ta reeglina neid töötamise ajal, lüües raske esemega vastu pead või surudes terava pulga kõrri. Saritapja abikaasa aga näitas samal ajal laternaga tuld, et oleks hõlpsam tappa.
Mõnikord lubas Long oma ohvritel ka pisut aega elada. Kui tegemist oli noorte ja tugevate meestega, siis sundis ta neid seksima oma osaliselt halvatud abikaasaga, kelle vastu ta ise ei tundnud enam ammu seksuaalset tõmmet. Kui ohvritel oli aga veidikenegi raha, siis võttis ta selle enne tapmist neilt ära. Suurt varandust tapjapaar sel moel siiski kokku ei saanud – kogusummaks jäi kõigest 573 jüaani (ca 195 dollarit).
Tapmistesse suhtus Long suure põhjalikkuse ja säästlikkusega. Ta kandis oma ohvrite riideid, müüs nende juukseid. Laibad toppis ta solgiauku, kusjuures püüdis neid korralikult paigutada, et kõigile tapetutele ikka ruumi jaguks.
Politsei sai mõrtsuka jälile tänu viimase ahnusele. Pärast ühe külamehe tapmist siirdus Long ohvri venna juurde võlakirjaga. Vennale tundus asi kahtlane ja koos teiste meestega peeti Long kinni. Arstid tunnistasid nii mõrvari kui tema naise süüdivateks. Mõlemad hukati 1985. aastal.
Kui Long Zhiminilt küsiti, miks ta tappis vaeseid külaelanikke, vastas mees: „Aga kuidas ma oleksin suutnud meelitada oma majja rikka inimese? Ma sain petta vaid neid, kes olid peaaegu rahatud. Tuleb võtta sealt, kust on midagi võtta.“



Huang Yong – nuudlimasinamõrvar
Huang Yong vaatas lapsena vägivallastseenidega filme ja teleseriaale, mis avaldasid talle suurt mõju. Seetõttu pani ta juba lapsepõlves paika, et ta tahab saada mõrvariks.
Kui Huang täiskasvanuks sai ja armeeteenistuse läbi tegi, otsustas ta oma lapsepõlveunistuse ellu viia. Juhutöödelt kogutud raha eest eest ostis ta nuudlimasina, mille ehitust ta mõnevõrra täiustas. Tulemuseks oli hiiglaslik hakklihamasin, mida ta ise nimetas hellitavalt „targaks uisuks“.
Ohvreid leidis Huang peamiselt maapiirkondadest – videosalongidest, internetikohvikutest ja mänguautomaatide saalidest. Teda huvitasid üksnes teismelised poisid. Nagu kurjategija hiljem selgitas, ei pidanud ta vägivalda naiste kallal kuigi kangelaslikuks, aga täiskasvanud mehed olid liiga ettevaatlikud ja umbusklikud.
Huang meelitas ohvrid enda juurde koju, pakkudes abi kõrgepalgalisele tööle vormistamisel. Ta segas poiste joogi sisse uimasteid ning kui ohvrid ära vajusid ja ei suutnud vastupanu osutada, siis Huang vägistas neid. Kui ohver lõpuks teadvusele tuli, siis avastas ta end kindlalt kinnitatuna surmamasina külge. Ümberehitatud nuudlimasin pandi tööle ja kuritöö jäljed olidki hävitatud. Mälestuseks võttis Huang endale ohvrite püksirihmad, millest ta sai kokku suure kollektsiooni.
Huang tegutses aastatel 2001-2003 Henani provintsis ning tema tapjakarjäärile tegi lõpu 16-aastane noormees Zhang Liang, kes jäi pärast uimastamist ja mitmekordset vägistamist ellu ja suutis politseinikud juhatada mõrtsuka jälile. Noormehe sõnutsi olevat Huang Yong talle öelnud: „Ma olen tapnud vähemalt 25 inimest ja sina oled kahekümne kuues.“ Kohtus õnnestus siduda saritapja siiski vaid 17 inimese tapmisega, mille eest Huang Yong 2003. aasta detsembris hukati.

Vaadatud 843 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi